Üllatus minu jaoks on ilmselt üllatus ka teiste jaoks. Metsisemeheks kord hakanuna arvasin, et minust saab Alutaguse ja Kõrvemaa metsades varahommikune metsisemängudesse mineja.

Jutud metsisekukkede õhtusest sisselennust olidki vaid jutud, mida ma siiski endaga sinna kaasa võtsin. Enne päevavalge kadumist jõudsin nii esimestesse mängudesse. Üllatused kinnitasid, et jutul tõepõhi all on.

Videvikus saabuv kukk tuleb suure robinaga väljavalitud männilatva. Tema maapealne ootaja vaikib nüüd ja on pea liikumatu. Nii kordub videvikutunnil sama palju kordi kui on kukki mängupaika saabumas. Koos jääme vaikseks ja liikumatuks, et hommikuni öös oodata.

Õhtused tulejad on vaiksed öösaadikud. Alles tund enne valgenemist algab see metsisemäng, millest raamatud kirjutavad ja linnumehed räägivad.

Õhtune metsisemängu saladus on paljudele üllatuseks ja üllatada tahtsin nüüd lugejatki nii nagu ise üllatusin sadu kordi suure robinaga männilatva ööbima saabuvatest suurtest lindudest.

Alutaguse ja Kõrvemaa, 1992-1994.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!