Foorumitest ja mõttekodadest on kasu, kui osalejad teavad, et nende tulemused mõjutavad tegelikke otsuseid. Korraldajate vastutus on luua side ametnike ja poliitikutega, rõhutas kogenud kaasaja, USA kodanikuühenduse America Speaks asutaja ning president CAROLYN LUKENSMEYER intervjuus Liisa Sveningsson Pastile. Vastasel juhul veetakse inimesi ninapidi ja nad kaotavad usu kaasamisse.

Olete 15 aastat töötanud kodanikuühenduses America Speaks, mille eesmärk on teha rahva hääl otsustajatele kuuldavaks. Mis on selle aja jooksul olnud kõige suurem üllatus?

Kui me 1995. aastal alustasime, ei uskunud keegi, et inimesed hakkavad osa võtma. Arvati, et neil ei ole aega, et neid ei huvita, et nad hoolivad vaid sellest, mis nende enda õuel toimub. Algusaastatel oli suurim üllatus, et kui inimesi siiralt kutsuda osalema foorumitel, kus otsustajad neid ka kuulavad, on neil palju öelda. Nüüd toimuvad “21. sajandi linnavolikogu” kohtumised, kus peame soovijaid ukselt tagasigi saatma.

Hilisemaid üllatusi peab vaatlema kontekstis, kus USA poliitika on viimased paar aastakümmet olnud ideoloogiliselt väga lõhestunud – konservatiivse parem- ja liberaalse vasaktiiva vahel on suur tühimik. Ent kui tuua ühte ruumi demograafiliseltesinduslik valik ameeriklasi, kaovad mõlema poole radikaalsed ideed arutelust kiiresti ja tahetakse teha demokraatlikum ja enam ühiskonnagruppe kaasav kollektiivne otsus. Washington ei uskunud seda alguses, kuid me oleme väidet korduvalt tõestanud nii tervishoiu, majandusküsimuste, regionaalarengute, planeeringute ja eelarve-arutelude kontekstis.

Nüüd oleme veendunud, et Ameerika inimestes on piisavalt sotsiaalset kapitali teha mõistlikke kompromisse, mida parteipoliitika ei lase esile tulla.

Nii et asi ei ole mitte selles, et inimesed ei tahaks sõna sekka öelda, vaid et keegi ei ole nende arvamust küsinud?

Ameeriklastel oli kaasamisest halb kogemus – avalikud arutelud olid lihtsalt kehvasti korraldatud, neis osalemine ei jätnud meeldivat tunnet. Inimesed tundsid, et nende arvamused ei läinud ka seal kellelegi korda, et enamus sõidab teistest ikka üle. Nüüd peab kodanikuühiskond koos valitsustega võtma endale vastutuse luua keskkond diskussioonideks, kus kõik arvamused on teretulnud.

Kuidas saab osalejaid üldse veenda, et nende arvamus loeb?

Kõige olulisem on selgus ja kindlus, et otsuste tegijad on valmis kuulama ja et inimeste panusel aruteludesse on ka tegelik mõju. Näiteks pidas America Speaks kodanike kohtumisi ka minu kodulinnas Washingtonis, kus elab umbes 600 000 inimest. Linnapea Anthony Williamsi kaheksa-aastase valitsemisaja jooksul korraldasime iga kahe aasta tagant kodanike kohtumisi, mille kolm-neli tuhat osalejat valiti nii, et see peegeldaks kogu linna vanuselist, rahvuselist ja piirkondlikku jaotust. Nad kohtusid konverentsikeskuses, vaatasid linnapea tehtud eelarvet ja selle prioriteete ning ütlesid, mis nemad asjast arvavad, milliseid muutusi tahaks näha. Et inimesed oleks üldse nõus osalema, oli vaja tõsiseltvõetavust ja usaldust, et linnapea kuulab ja et midagi ka muutub.

Teiseks peavad inimesed teadma, et nende osalemist toetatakse. Tihti ei ole näiteks madalama sissetulekuga peredel või üksikemadel võimalik sellises arutelus osaleda, kui neile ei pakuta selleks transporti ja lapsehoidu. Nii valitsus kui ka kodanikuühendused peavad mõtlema, mida on vaja, et inimesed üldse saaksid osaleda.

Ja väga kriitiline element – tihti ei ole inimestel kaasatud olemiseks piisavalt infot. Seega paneme me kokku juhendmaterjali ja videoklipid, mis annavad toimuva kohta vajaliku info, põhilised faktid. Näiteks aitab see aru saada, mida tähendab riigi rahastatud tervishoid ja mis juhtuks, kui muuta kindlustusskeemi.

Kuid ikkagi jääb küsimus, mis on poliitikute motivatsioon kodanike arvamusi kuulda võtta, mitte lihtsalt ära kuulata?

Tihti küsitakse, mis on mu töös kõige raskem. Ma tõesti ei oska vastata, kas see on usaldusväärsuse loomine avalikkuse ja kodanike silmis või poliitikute ja valitsussüsteemi veenmine avalikkuse arvamust tõsiselt võtma. Ei USAs, Euroopas ega Ladina-Ameerikas ei suuda valitsus üksi suuri probleeme lahendada. On vaja rahva tõelist toetust, et muuta midagi tervishoius, keskkonnas või muudes küsimustes.

USA poliitikud on meie süsteemi omaks võtnud, sest kui inimesed sel moel kokku saavad, luuakse tõeline avaliku tahte väljendus. Ka poliitikul, kes peab kahe, nelja või kuue aasta pärast oma kohale uuesti kandideerima, on hea teada, et rahvas on tema agendale pühendunud. Lühidalt – kaasamine aitab ühendada avalikkuse tahet ja poliitilist tahet ning ainult nõnda saab demokraatlikus riigis mingite muutusteni jõuda.

Sageli vastandatakse traditsioonilise ja online-kaasamise vahendeid, öeldes, et internet lahendab kõik probleemid. On see võltsvastandus?

See on täiesti vale vastandus. Kogukonnas on ruumi mõlemale ning oleneb olukorrast, kas parem on kasutada online-foorumeid või näost näkku kohtumisi. Paljud usuvad naiivselt, et kuna internet võimaldab kahesuunalist infovahetust, siis on avalikkuse kaasamiseks kõik vajalik ära tehtud.

Üks dilemmasid on ka see, et sisendina poliitikasse on vaja avalikkuse kollektiivset häält, kuid internetist saame vaid palju üksikuid hääli. Nii et see on äärmisel juhul vaid nagu avaliku arvamuse uuring.

Kui ma olen näiteks valitsusametnik, kes töötab eelarve kallal, ei taha ma kuulda 10 000 erinevat häält, vaid teada, et kui need 10 000 inimest omavahel arutasid, siis millistes prioriteetides nad kokku leppisid. See on oluline vahe.

Tihti räägitakse kodanike kaasamisest koos läbipaistvuse ja info kättesaadavuse suurendamisega valitsussektoris. Seda ka näiteks president Barack Obama avatud valitsuse direktiivis, mille suur rõhk on valitsuse info avaldamise ühtsetel standarditel. Et oleks näiteks üks portaal, kust kõike leiab. Kas rõhk ligipääsul infole on alles esimene samm või on nii reaalne kaasamine tahaplaanile jäetud?

Kui Obama andis esimesel ametipäeval teada oma avatud valitsuse direktiivist, tõi ta välja kolm elementi: läbipaistvus, osalemine ja koostöö. Detsembris täpsustati, mida valitsus tegelikult kõigilt riigiasutustelt nõudma hakkab – enim rõhuti läbipaistvusele ja avalikkuse ligipääsule andmetele, aga koostöö ja kaasamise osas olid esimeses versioonis juhised palju nõrgemad ja kõik pettusid.

Jah, informatsioon peab kättesaadav olema, aga samal ajal peab ka poliitika loomise osana arenema tugevam suhtlemine avalikkusega, et riigiametnikud suudaks oma ülesandeid täita.

Hiljutine uuring Eestis näitas, et pea kolmveerand kohalikest omavalitsustest ei avalda oma kodulehel töös olevaid eelnõusid või loodud fraktsioone. Kas me peaks muretsema?

Kuigi mul ei ole võrdlevaid andmeid, peaks Eesti loomulikult muretsema. Ameerikas oleme kohaliku omavalitsuse läbipaistvuse osas teist ees. Meie rõhk on täna osariigi ja föderaalsel tasandil. Ameerikas ei ole kunagi valitsuse andmebaase kodanikele kasutatavaks tehtud, kuigi kui näiteks statistika tööturu kohta oleks lihtsasti kättesaadav, oleks sellest tänastele töötutele palju abi. Täna ei oska paljud valgekraedki selles maailmas orienteeruda.

Esmane läbipaistvus – kontaktid, arutlusel olevad eelnõud – tuleb saavutada võimalikult kiiresti võimalikult suures mahus. Järgmine samm on kõikvõimalike andmete ja statistika väljapanemine, mis aitaks kodanikul oma elukvaliteeti parandada või paremaid otsuseid teha.

Eestis on asjad ilmselt teistpidi – riigi tasandil oleme tublid andmete kättesaadavaks tegemisel, kohalikel omavalitsustel ei pruugi selleks aga jaksu jätkuda.

Ma olen ainult mõned päevad Eestis olnud, kuid kõik, kes maailmas üldse tegelevad kodanike kaasamisega, peavad Eestit heaks näiteks. Teil on kas või osalusveeb, üks koht, kus kogu riigi inimesed võivad oma arvamusi jätta. Järgmine oluline küsimus on, kuidas omavahel kokku viia valitsuse võime kuulata ja avalikkuse erakordne huvi osaleda, mida on näidanud kas või mõlemad senised “Teeme ära” algatused. Inimeste huvi, initsiatiiv ja energia tuleb siduda valitsuse otsustamistega.

Kui mõnes USA suurlinnas toimuks “Minu Eesti” taoline asi, siis looksin esimese asjana mitteformaalsete kohtumiste struktuuri selle osalejate ja korraldajate ning poliitikute ja ametnike vahel. Sellised sidemed aitaks uurida, mida saab edasi teha, kuidas saame koos asju paremaks muuta. Kuidas teha nii, et me ei peaks iga viie aasta tagant korraldama suurt prügikoristamist.

Paljud ütlevad hoopis, et piisab, kui valitsus on demokraatlikult valitud. Liigsed konsultatsioonid, inforingid ja briifingud teevad selle ebaefektiivseks.

Valituse ratsionaalne töötamine on mitmel põhjusel raske. Poliitiline protsess on keskendunud taas valitud saamisele, mitte süsteemi pikaajalisele muutmisele. Bürokraadid on järjest rohkem enesekesksed ega ole eriti seotud end ümbritseva kogukonnaga. Mõlemal juhul peame looma struktuure ja mehhanisme, mis hoiavad valitud poliitikute, ametnike ja tavainimeste vahel reaalsemat ja tõsisemat ühendust. Kui me ei kuula kodanikke, siis ei saa me ka midagi muuta.

Kui sageli peaks avalikkust üldse kaasama? Kartes kaasamisväsimust oleks ehk mõistlik jääda vaid kõige olulisemate küsimuste juurde? Samas, palju on ka neid, kes kutsuvad üles rohkematele referendumitele.

See on tasakaalu küsimus. Kui kõik kõigilt kogu aeg kõigis otsustes arvamust küsivad, väsitakse kiiresti ära. Tuleb olla strateegiline, valida küsimused, kus osalemisel on tõesti mõju, kus avalikkuse panus on ka tegelikult oluline ja kus avalikkus hoolib. Tuleb austada inimeste aega ja energiat.

Olete öelnud, et uudismeedia võtab edukaid osalemise vorme – näiteks foorumeid ja kodanike kogunemisi – üle ja muudab kasutuks. Selle asemel et korraldada tõeline arutelu, simuleeritakse see kaamerate jaoks. Kas siin on muutusi loota?

Nii tehakse tänapäeval tõesti palju, kuid avalikkus näeb selle läbi. Me alles hakkame mõistma meedias toimuvaid muutusi. Viis-kuus aastat korraldas America Speaks üle riigi palju fookusgruppe selle kohta, kui võimustatuna inimesed ennast tundsid, kas nad arvasid, et suudavad midagi muuta. Ei ole üllatus, et inimesed tundsid ennast kõige mõjukamana oma perekonnas ja kogukonnas, neil oli veidi lootust mõjutada valitsust, kuid suur enamik Ameerika avalikkusest ei näinud endal mingit võimalust meediat mõjutada. Nad tundsid ennast meediast kaugete ja selle osas võimetutena.

Meedia peab saama demokraatlikumaks, et kodanike hääled oleks meediaga võrreldes kuuldavamad. Internetil on selles osas palju potentsiaali. Kas või sellega, et igaüks saab ise uudiseid toota. Kuid sellel on ka negatiivne külg – ei ole võimalust fakte kontrollida ning emotsionaalne lugu võib laviinina üle ilma levida, isegi kui see ei ole tõsi.

Hea Kodanik tänab valitsuse infonõunikku Hille Hinsbergi abi eest intervjuu korraldamisel, Lukensmeyeri Eesti-külastust toetas USA saatkond.

Intervjuud näeb ka videokanalis www.youtube.com/heakodanik.

Pildistas: Karl-Kristjan Nigesen/ Hea Kodanik

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta