Artur Taevere on Tallinna poiss – sündinud Nõmmel, elanud Lasnamäel Laagis ja südalinnas –, kes pärast Oxfordi ülikooli lõpetamist asus juhatama Heateo sihtasutust.

Kui ma viieaastane, otsustasin meheks hakata. Elasime ema-isaga Nõmmel Seene tänavas, aasta oli 1985. Otsustasin, et hakkan igal hommikul külma duši all end karastama, nagu isa seda tegi. Enam ei olnud ma lihtsalt üks paljudest Nõmme poistest. Ronisin meie maja ees seisva kõrge pärnapuu otsa – ja ma olin mees! Tõsi, paar-kolm päeva hiljem otsustasin külma duši harjumusest loobuda, küllap oli veel vara täismeheks saada.

Eestlased on karastatud rahvas. Meid on karastanud rannikupealne tuul ja torm, mis on tahtnud meid juuripidi maast kiskuda. Aastasadade vältel oleme saanud karastust naaberrahvastega mõõtu võttes. Aeg-ajalt on meile krae vahele kallatud külma, siis jälle tulikuuma vett. Aga oleme jonnakalt vastu pidanud. Me ei ole kuskile ära põgenenud, elame siinsamas edasi.

Nüüd on ajalugu pöördunud. Oleme ise kraani juures, saame ise vett kraadida ja otsustada, kas tahame kuumemat või külmemat dušši. Enam ei pea me karastuma olude sunnil, vaid saame seda teha oma vaba tahte järgi.

Minu arvates avaldub eestlase karastunud loomus hästi minu vanavanaemas Miilis. Ta sündis tsaaririigi ajal, aastal 1902 ja elas kogu elu väikses talus Jõhvi lähedal Pargitagusel, hoolitses laste, lehmade, lammaste ja üldse kogu majapidamise eest. Minu mälestuses on ta alati väga vana olnud, aga milline terav meel ja kõbusus! Kui olime pisikesed ja tema võis olla umbes 85-aastane, suusatas ta talvel paari kilomeetri kaugusele poodi. Luges õhtul ajalehti ja vaatas televiisorist uudiseid ning arutas päevakajalistel teemadel. Isegi neil päevadel, kui terve maja oli nooremaid sugulasi täis, tõi ta ise ämbritega vee tuppa ja tegi pliidi alla tule. Ta oli harjunud toimekas olema ega tahtnud niisama kasutult passida. Minu vanavanaema nägi oma pika elu jooksul mitme võõra võimu vahetumist. Ta jõudis ära oodata Eesti iseseisvuse taastamise ja elas Pargitagusel peaaegu saja-aastaseks.

Vahel mulle tundub, et iga eestlase sees elab minu vanavanaema Miili: tark ja vana eesti naine, kes on palju näinud, teeb palju tööd ja on perekonna hoidjaks.

Aga samal ajal tundub, et tarmukas vana naine elab meis kõrvuti teismelisega, kes on alles maailma ja iseennast avastamas. Kes saabub hilja öösel peolt ja pole üldse kindel, kas ta hommikul viitsib voodist välja tulla.

Kuidas need kaks tegelast teineteisega toime tulevad, on üks tähtis küsimus. Kuidas me ühendame oma mineviku, olgu see meeldiv või ebameeldiv (aga seda ei ole võimalik olematuks teha), oma tulevikuga, mis on veel sündimata ja seega kõik on veel võimalik? Kui see vastuolu jääb lahendamata, võivad meid painama jääda nii mineviku äng kui ka tuleviku teadmatus.

Arvan, et lahendus peitub püüdluses leida omaenda olemisele selge ja konkreetne raskuskese. Ning igapäevases tegevuses, mis sellele raskuskeskmele tugineb.

Ma olen enda käest küsinud kolme asja, et oma olemise keskpunkti leida ja enda jaoks paremini lahti mõtestada. Mis on see, mis mind tõeliselt inspireerib ja tiivustab? Mida võiksin meisterlikult teha? Mis aitab mind ära elatada?*



Väljakutse peitub selles, kas suudame ühtselt vastata kõigile kolmele küsimusele.

Minu vanaisa Mati, näiteks, õppis vaba riigi lõpuaastatel Tartu ülikoolis õigusteadust, kuid töötas nõukogude ajal kogu ülejäänud elu Vasara lukuvabrikus. Tema jaoks oli töö paratamatult töö – kuidagi oli ju vaja perekonda üleval pidada. Ning vabrikuvärava taga oli ülejäänud elu koos oma inspiratsiooniga. Mäletan, et vanaisale pakkus suurt rõõmu filmikunst ning vana džäss ja bluus, mida temaga koos ta vinüülidelt kuulasime ...

Mina aga töötan juba viiendat aastat Heateo sihtasutuses. Otsime algatusi, milles peitub uudne ja parem lahendus mõnele teravale ühiskondlikule probleemile, ning milles näeme eeldusi ühiskonda muuta. Meie roll on selliseid uuenduslikke algatusi võimalikult hästi toetada, et suured head ideed saaksid tõepoolest teoks.

Seda tehes tiivustab mind teadmine, et teeme midagi, millest ehk on teistele inimestele ja laiemalt Eestile kasu. Kui seejuures on võimalik piisavat teenida, et mõistlikult ära elada, siis polegi ju midagi enamat tahta ...

Neid viimaseid ridu kirjutan vanematekodus Laagris. Isa käib endiselt hommikuti duši all, aga nüüd on tal uus taktika. Ta nimelt luges ühest luurajate raamatust, et kui lasta vaheldumisi kuuma ja külma vett, siis see teeb ruttu vaimu virgeks!

* Aitäh Jim Collinsile, kelle raamat “Good to Great” on mind aidanud ka enda jaoks neid küsimusi sõnastada.

Lugu raamatust "Meie inimesed" (Pilgrim 2008, koostanud Tanel Veenre)
Allikas: Teeme Ära Minu Eesti