Aasta vabatahtlik Aune Valk jagas meiega põhimõtteid, mis ta vabatahtlikutöös on selgeks saanud või mida järgib. “Panin kirja, mis südamest tuli,” ütles veel juurde.

Vaja on vähemalt kolme aktiivset inimest, et mägesid liigutada. Loomulikult võib neid olla enam, kuid selleks, et suuri asju käima lükata, piisab tegelikult vähesest. Minu väike kogemus ütleb, et kolm on parem kui kaks.

Kogukond tekib ühiselt tegutsedes, mitte vastupidi. Ei saa ootama jääda, et kuskilt tuleks kogukond, kes teeks asjad ära. Tuleb alustada tegutsemist kasvõi väikese hulga inimestega ja kui idee on õige, siis tekib selle tegevuse ümber suurem kogukond. See ei pruugi juhtuda kohe ja lihtsalt, aga see põhimõte annab usku, et alguses hiiglaslikuna või võimatuna näivate ülesannetega võib lõpuks ikkagi toime tulla.

Vabatahtlikus töös tuleb rohkem kui kuskil mujal arvestada põhimõttega: „kanna nõnda palju nagu jõuad kanda“. Kõige kurvem, mida olen näinud, on see, et aktiivsed inimesed koormatakse vabatahtlikus töös üle, sest „neil tulevad asjad ju nii hästi välja“ ja teistel on lihtne oma mugavustsooni tõmbuda. Inimesel endal peab olema oskust oma kandmisvõimet hinnata ning ennekõike teistel tema ümber tuleb appi tulla oluliselt varem, kui siis, kui on juba liiga hilja.

Selleks, et asjad teoks saaksid, peab olema neid, kes õigel ajal õigetele inimestele ütlevad, „teeme ära!“ Jube lihtne on rääkida ja vahest isegi kirjutada, kuidas asjad on halvasti, ning seda võib teha pikalt, kui pole neid, kes julgustavad minema tegudeni.

Mulle meeldib põhimõte, et isegi kui see on raske, tuleb püüda kaasata laiemat seltskonda. Pigem panustame 100 inimesega igaüks kaks tundi kui kahekesi 100 tundi. Loomulikult nõuab see kõigepealt 100 tundi panustamist kaasamisse, aga pikas perspektiivis tasub see ära. Erinevatel inimestel on erinevad tugevused ja neid ära kasutades on igaühe kaks tundi palju rohkem väärt kui suvalised 2 tundi. Ja kui 100 asemel tuleb 10, on ka väga hästi.

See, kas leiad veidi aega vabatahtlikuks tööks, on suuresti otsustamise küsimus. Meil kõigil on päevas 24 tundi ja loomulikult ei saa neid lõputult venitada. Siiski arvan ma, et aja leidmine tuleneb pigem harjumusest ja laiemalt mõtlemise valmidusest, kui tegelikust elutempost. Ühel hetkel tundub sama elementaarne panustada kaks tundi nädalas vabatahtlikule tööle, kui kulutada iga päev 10 minutit hammaste pesuks või 20 minutit ajalehe lugemiseks.

Vabatahtliku töö üks suur pluss on see, et puutud kokku suurepäraste inimestega. Mitte, et mujal elus ei puutuks, aga need on olukorrad, kus sa ikka ja jälle üllatud, kuna inimesed teevad asju, mida neilt ei ootaks, milleks nad pole kohustatud. See innustab ka ennast tegutsema ja annab suure tänulikkuse tunde.

Ja muidugi, nalja peab ka saama, muidu mina ei mängi, ehk vabatahtlikku tööd pole võimalik lõputult teha kohustundest, hambad ristis. Isegi siis, kui see kõik on väga kasulik. Tore peab ka olema.



See lugu siin on pärit Hea Kodaniku portaalist. Kas ka sulle läheb korda, mis su ümber juhtub? Sa teed midagi selle paremaks muutmiseks? Sa toetad hea kodaniku väärtusi ja usud, et rohkem inimesi võiks võtta vastutuse ühiste asjade eest?

Saada Hea kodaniku portaali oma lugu sellest, mida, miks ja kuidas sa neid väärtusi elad või kuidas vastutuse võtsid!

See võib olla kas konkreetne lugu sellest, kuidas sus käis see klõps, kus ei suutnud enam oodata, et “keegi ometi midagi teeks”, ja sina olidki see, kes midagi teeb.

Või siis jutt sellest, miks su jaoks on oluline teha rohkem kui maksude maksmiseks, õigetel päevadel lipu välja panemiseks ja omaenda töö-kodu-hobi marsruudil pendeldamiseks vajalik.

Saada oma lugu, no nii 3-4 lõiku pikk, Mari Öö Sarvele, aadressil mari@heakodanik.ee. Kogume need lood kokku, et hea kodaniku pisikut veel ja veel levitada. Teiste lugusid saad lugeda siit.