EMSLi nõukogu liige ja blogi Memokraat asutaja DANIEL VAARIK vaatab suurlinna tagamaid ja uuselamurajoone, kuid ei leia seal ootuspärast kipsplaadi tuhmi kõla, masendust ja kurbust. Ta näeb hoopis võimalust kodanikuühiskonna vaikivaks revolutsiooniks.

Tagantjärele vaadates oli mu elu õnnelik päevani, mil asusin otsingutele leida see ainus ja õige – Minu Prints! Mees, kes muudaks minu kui ebatäiusliku olendi tervikuks, päästaks mu ära, kingiks mulle ilusa elu ja kodu ja oh, mis kõik veel! Asusin teele, olemata päris kindel selles, keda või mida ma otsin ning kas see kõik võib ikka „päriselt ka“ minuga juhtuda, aga selles, et kusagil on mu „teine pool“ olin ma suhteliselt veendunud. Seda enam, et lapsest saati olin kuulnud lugusid, näinud filme ja lugenud raamatuid sellest, et kusagil on inimene, kelle läbi on ka minul võimalus saada tervikuks, täiuslikuks olendiks, ning asuda viimaks ometi elu nautima! Jah, lisaks kirjutasid sellest ka naisteajakirjad, eneseabiõpikud ja kogu meedia mu ümber näis toetavat müüti, et kusagil on see, kes muudab mu elu. Lisaks kõigele soovis mu inglise keele õpetaja, et kirjutaksin kirjandi teemal „Mu elu pole olnud hetkegi endine“ ja seda eeskätt erilise inimese kohtamisest, mitte mu enda tehtud eluvalikutest või otsustest. Veidi hiljem õppisin sedagi, et minu kui naise sotsiaalset staatust ja läbilöögivõimet näitab nii mõnegi inimese arvates see, kui kena (ja rikka!) mehe ma suudan „kinni püüda“. Hüva, teekond võis alata.