Eestimaa südames on pisike küla nimega Koordi. Koordis elati tavapärast elu – heina tehti järjest vähem, noored kippusid mujale ja linnaga ühendust pidava bussi graafik haihtus pea olematuks. Mingil hetkel see kõik muutus. Erinevaid radu pidi tulid külasse uued asukad, nende seas ka Aluste pere. Koordis hakkasid kerkima põhumajad ning kohalike keelepruuki jõudsid uued terminid nagu "ökoloogiline ehitus" ja "hobuteraapia".

Me soovime pidevalt teistele õnne - küll sünnipäevaks, abiellumise puhul, lapse sündides... Aga kas me tegelikult ka mõtleme selle sõna taha, määratleme õnne? Mida me tegelikult mõtleme õnne all ja mida soovime teisele?