EMSLi nõukogu liige ja blogi Memokraat asutaja DANIEL VAARIK vaatab suurlinna tagamaid ja uuselamurajoone, kuid ei leia seal ootuspärast kipsplaadi tuhmi kõla, masendust ja kurbust. Ta näeb hoopis võimalust kodanikuühiskonna vaikivaks revolutsiooniks.

Tagantjärele vaadates oli mu elu õnnelik päevani, mil asusin otsingutele leida see ainus ja õige – Minu Prints! Mees, kes muudaks minu kui ebatäiusliku olendi tervikuks, päästaks mu ära, kingiks mulle ilusa elu ja kodu ja oh, mis kõik veel! Asusin teele, olemata päris kindel selles, keda või mida ma otsin ning kas see kõik võib ikka „päriselt ka“ minuga juhtuda, aga selles, et kusagil on mu „teine pool“ olin ma suhteliselt veendunud. Seda enam, et lapsest saati olin kuulnud lugusid, näinud filme ja lugenud raamatuid sellest, et kusagil on inimene, kelle läbi on ka minul võimalus saada tervikuks, täiuslikuks olendiks, ning asuda viimaks ometi elu nautima! Jah, lisaks kirjutasid sellest ka naisteajakirjad, eneseabiõpikud ja kogu meedia mu ümber näis toetavat müüti, et kusagil on see, kes muudab mu elu. Lisaks kõigele soovis mu inglise keele õpetaja, et kirjutaksin kirjandi teemal „Mu elu pole olnud hetkegi endine“ ja seda eeskätt erilise inimese kohtamisest, mitte mu enda tehtud eluvalikutest või otsustest. Veidi hiljem õppisin sedagi, et minu kui naise sotsiaalset staatust ja läbilöögivõimet näitab nii mõnegi inimese arvates see, kui kena (ja rikka!) mehe ma suudan „kinni püüda“. Hüva, teekond võis alata. 

Mulle on alati meeldinud mõte, et riik ei ole mitte pelgalt koht elamiseks, vaid see on suur süsteem, mis otsib tasakaalu kodanike heaolu, elukeskkonna säilimise ja majandusliku jätkusuutlikkuse vahel. Riik on midagi enamat, kui masinavärk, kus ühel on õigused ja teisel kohustused.

Viimane talv on olnud üle ootuste lumerohke ja viinud kelgutama ning suusatama ka need inimesed, kes lumevaesematel talvedel on eemale hoidnud.  Ent harjumuspäratud ilmaolud on pannud inimesi unustama, et  looduses käitumise reeglid kehtivad ka talvel.

On kehv aeg ning osalt seetõttu räägitakse üha enam kodanikuühiskonnast, ehk juba rohkemgi kui demokraatiast, ja ... kõneldakse kui päästerõngast.

Eesti Päevaleht kirjutas enne uut aastat suure loo uuringust, kus küsiti rahvalt – vist päris tõsimeelselt –, kas eestlus püsib veel 50, 100 või 200 aastat. Või äkki rohkem? Selline maadligi sihiseade rahvuse püsimise küsimuses on täiesti arusaamatu. Mis seal sisulist vahet, kas ainult 50 või tervelt 200 aastat?

EMSLi koolitusjuht ELINA KIVINUKK selgitab, miks peaks koolituse hindamine olema pärisosa koolitusest, mitte formaalne lisa projekti aruandele.

Osalemine ja kaasamine toimub ka kõigil neil veebilehtedel, kus inimesed pealtnäha vaid rõõmsalt aega veedavad, ütleb HILLE HINSBERG, kes töötab Riigikantseleis kaasamise ja kodanikuühiskonna heaks. Kodaniku osalemine riigi asjades võiks olla sama lihtne ja miks mitte ka lõbus, leiab ta.

Lugesin täna hämminguga kahe Riigikogu liikme seisukohta senise pandipakendi süsteemi vabatahtlikuks muutmise kohta. On ütlematagi selge, et niisugune samm toob kaasa kogu süsteemi kokkuvarisemise, sest kes tootjatest või importijatest ikka vabatahtlikult lisa on nõus maksma.

Taasiseseisvunud Eesti sai mõned kuud tagasi täisealiseks. Ehk just seetõttu võiks 2010. aasta nimetada normaalseks muutumise aastaks, mil energiast pulbitsevad, kuid mõistuslikust küljest suhteliselt piiratud kombed ja tegevused muutuvad täiskasvanulikumaks. Näiteks võiksid toimuda 6 põhimõttelist muutust.

Õpetamine võib olla oluline ka siis, kui inimene ise usub end juba kõike teadvat. Nii proovivadki sotsiaalkampaaniad õpetada meid paremini elama või teisi märkama isegi siis, kui saame enda arvates hästi hakkama. Uuris LIISA SVENINGSSON PAST.

Elu on mitmetahuline – on asju, millega meil on lihtne toime tulla ja mitmeid, millega on raskem vastamisi seista. Keerulised tunduvad just olukorrad, kus mängus on lähisuhted ja meile armaste inimeste tervis ning heaolu. Lapsevanemana soovime pakkuda on lastele turvalist keskkonda, kus sirguda heaks inimeseks. Ometi kanname endaga kaasas mälestusi oma lapsepõlvest ja sellest, kuidas meid meie vanemad toetasid. Neist aegadest on meiega jäänud teemasid, mis on teistest keerulisemad ja mille käsitlemist kodudes mõjutavad ka meid ümbritsevad moraalsed hoiakud, väärtused.

Pean tunnistama, et esimesel korral, kui ma Uuskasutuskeskust külastasin, see koht mulle väga head muljet ei jätnud. Tol päeval oli niiske ja külm ilm ning Paide tänava pood, kuhu ka asju tuua sai, tundus seest täpselt sama külm ja rõske, nagu õues olev ilm parasjagu oli. Kaubavalik oli ka üsna nutune, sest domineerisid asjad, mis olid keskuses ilmselgelt juba kaua aega seisnud. Just esimese kogemuse tõttu oli mu hinge jäänud väike eelarvamus, ent 2009. aasta sügisel tegin oma hinnangutes täispöörde ja selle põhjuseks oli Uuskasutuskeskuse "totaalne muutumine".  Minu rõõmuks arengud kestavad, sest hiljuti avati Telliskivi keskuses Uuskasutuskesuse müügipunkt.