Õhtuti kusagil kohvikus või pubis heidetakse vanematele inimestele võõristavaid pilke. Kui inimesed sellele rahulikult ja väärikalt vastavad, siis küllap pöörduvad ka pilgud, kuid just see esimene pilkude ristamise moment võib olla hirmutav.

Meil kõigil on õigus oma kohale ühiskonnas, avalikus ja sotsiaalses ruumis. Eakuse puhul ei tohiks vaadata sünniaastat, vaid pigem taandub see tervisele, elujõule ja teotahtele.

Mul oleks ülimalt hea meel, kui põlvkondadevaheline sidusus suureneks ka avalikus ruumis; et kas või ajakirjandus ei nimetaks vanuriteks juba 55-60-aastasi inimesi.

Ka selline sõnavara kujundab üldisi hoiakuid. Pensionile lähevad ju ka tippspetsialistid, teadlased – ei tahaks, et nad arvamusliidritena kaotsi läheksid. Kui inimesed tunnevad, et nad on hinnatud ning neid on endiselt tarvis, aitab see omakorda kindlasti kaasa ka tervise tugevnemisele.

Võib-olla oleks abi ka sellest, kui tutvustada häid praktikaid nii Skandinaaviast kui Euroopast, kopeerida üksteise algatusi. Näiteks Soomes on õpiraskustega lastel võimalik minna klubisse, kus pensionile jäänud õpetajad neid vabatahtlikult aitavad.

Ka eakad ise võiksid rohkem organiseeruda ja mõne vabaühenduse luua, et ühiskonnas paremini nähtaval olla.

Hiljuti tutvusin erakondade valimislubadustega Riigikogu valimiste eel. Eakate küsimus taandus eelkõige raviküsimustele, voodipäevatasudele ja toimetulekule. Mitte ükski erakond ei vaadelnud helgemat poolt.