Täna  algavad olümpiamängud. Seda totalitaarses ja kommunistlikus Hiinas, kus probleeme rohkem kui taevas tähti. Hiinaga seoses meenuvad mulle kõigepealt roheline tee, Kuldne Draakon, ja kung-fu filmid.

Olgu öeldud, et ma austan väga selle tsivilisatsiooni kuldseid saavutusi, eriti taosimi ja nende kööki. Samas tundub, et kõik märkimisväärsed saavutused on jäänud aega enne kommunismi.

Seekordsed spordipidustused, mis on ju mõldud jätkama antiikolümipamängude traditsiooni,  soovivad edendada väärtuseid nagu õilsus ja rahumeelsus. Väärtused, mida kohe mitte ei saa omistada tänapäevasele kommunistlikule reziimile Hiinas. Küll saab neid väärtuseid aga siduda suurepäraselt Tiibetiga, keda kommarid igakülgselt ahistavad. Räigelt rikutakse inimõiguseid ning hävitatakse ühte kõige vingemat ja rahumeelsemat kultuuri. Kuid see ei ole selle artikli teema.

Seoses olümpiamängudega on rahvusvahelise meedia ja maailma tähelepanu sundinud tegema Hiinat  investeeringuid selleks, et vähendada oma keskkonnamõju. Kasvõi selleks, et vähendada sudu Pekingis. Kas Hiina rohestumine on ajutine või hoopis kindel trend?

Meie poelette kaunisatavad odavad (vahel ka mitte nii odavad, oleneb kaubamärgist) kaubad tulevad tavaliselt Hiinast. Odavad on nad tänu odavale tööjõule ning ka tänu sellele, et Hiinas ei ole nii karme keskkonnanõudeid tootmisele nagu on Euroopa Liidus. Seega saastavad nad kõvasti looduskeskkonda ja hoiavad sellepealt kokku.

See et saastatud keskkond lühendab eluiga ei tundu olevat kommarite jaoks suur probleem. Rahvastiku kasvu pidurdumise seisukohast võib see tunduda ehk esilagu isegi lahendus (seda vaadet ma ise ei esinda, see on pigem ökofašism), kuid humaansest, ökolooglisest ja keskkonnaeetilisest seisukohast pigem lubamatu. Pealegi mõjutab nende saastamine ja tarbimine kaudselt ka meid. Loomulikult suurendame ka meie hiina toodete tarbimisega nende keskkonnamõju.

Vabanduseks nad ütlevad, et kui elatustase on jõudnud sinnamaale nagu ameeriklastel või eurooplastel, siis hakkavad ka nemad keskkonna peale mõtlema. Nende seisukohast tundub see argument olema igati loogiline, sest ka nemad võivad (nagu meiegi) unistada “ameerika unistust”. Meil pole seda moraalselt õigust, et neile öelda: “Leppige vähemaga, ega asjad ei tee veel kedagi õnnelikuks!” Ärme unustame siinjuures, et meiegi tuleme kommunistlikust defitsiidiühiskonnast ja enamus meist ei saa veel niipalju tarbida kui sooviks. Paljud meist unistavad oma majast ja autost ja millest kõigest veel. Ja jällegi me ju soovime tarbida nende odavaid tooteid!

Kuid kas hiinalste ameerika unistus täitub? Kas see riik, kelle viimaste aastate majanduskasv on olnud 10% ja kelle rahavastiku arv on umbes 1,3 miljardit jõuab elatustasemelt ameeriklaste või lääne-eurooplastega võrdsele tasemele? Mulle tundub, et mitte! Miks? Esiteks tähendaks see ökokatastroofi läbi selle mõeldamatu mõju keskkonnale, mida hiinlaste majandus (tarbimine) avaldaks. Teiseks, selleks ei jätku lihtsalt ressursse. Tegelikult on need kas tegurit ühe mündi kaks külge.

Aastaks 2030 peaksid hiinlased 10% majanduskavuga olema jõudnud järgi nii eurooplastele kui ameeriklastele. Kui see nii on, siis tarbiksid 1,45 miljardit hiinlast aastal 2030 aastas kaks korda niipalju paberit kui maailm täna toodab. See oleks hukatav nii metsadele (koos metsadega mitmetele ökosüsteemidele) kui ka kiirendaks enneolematult kliimasoojenemist. Metsad seovad nimelt süsinikdioksiidi.

Kui hiinlased omaksid siis nagu ameeriklased täna 3 autot 4 inimese kohta, siis sõidaks Hiina teedel 1,1 miljardit autot, mis neelaksid päevas umbes 98 millionit barrelit naftat. Rohkem kui täna päevas maailmas kokku toodetakse, ja ei ole usutav, et tootmisvõimsus suureneb. Täna sõidab maailma teedel kokku umbes 850 miljonit autot!

Need on kaks näidet, mis võiks juhtuda aastal 2030, kuid juba täna tarbivad hiinlased kokku rohkem peamiseid loodusressursse kui ameeriklased (välja arvatud nafta). Hiinlased tarbivad kokku rohkem teravilja, rohkem liha, rohkem kivisütt, rohkem rauda. Liha, mille tabimine seoses elatustaseme tõusuga jõudsalt kasvab, tarbivad täna hiinlased kokku pea kaks korda enam kui ameeriklased. Liha tootmine kasvatab nõudlust nafta ja teravilja järele.

Kui iga hiinlane sooviks süüa samapalju liha kui ameeriklane, siis oleks sellelgi väga suur mõju keskkonnale. Mõju oleks ka toidu ja nafta hindadele kogu maailmas, mis omakorda ehk vähendaks liha tarbimist.  Seega ei muutu hiinlaste toidulaud selliseks nagu on see jänkidel või isegi meil. Muutuma peab ka meie menüü.

Selleks, et jõuda oma arenguga haljamale oksale peab Hiina juba täna valima rohelise tee. Selleks saab olla kõrg tehnoloogia koos ökoloogilise majandusmudeliga. Ökolooglise majandusmudeli ehk rohelise turudnuse olemusest olen ma juba Bioneeris varem kirjutanud. Milliseks kujuneb aga Hiina majandusareng reaalsuses, seda ei oska ma öelda. On selge, et meie arengutee (odavad fossiilkütused ja raiskamisele orienteeritud majandusmudel) ei ole võmalik nii hiinlaste kui indialastele, või teistele 3 miljardile arngumaa elanikule. Kuid nende arengutee ristub paratamatult meie omaga.

Täna me proovime veel kihutada kiirteel, kuid loodus on meie arengule juba vajutanud pidurit. Ilmastikuolud lähevad järjest kehvemaks, nähtavus on vaevalt paarsada meetrit. Meie aga ei märka teeääres olevaid märke, mis nõuavad kiiret reageerimist. Me oleme ammu sõitnud mööda märgist, mis lubab kiiruseks 30, isegi mootor ei tööta enam korralikult ja kütus on saamas otsa, meie aga tahaksime ikka sõita vähemalt kahesajaga. Märgid näitavd, et meil tuleb viivitamatult keerata paremale (mitte poliitlises mõttes!), sest ees ootab kuristik. Meie aga oleme veendunud, et tee jätkub turvaliselt, sest seni on ju läinud kõik hästi! Tee paremal on küll aeglane ja konarlik, võibolla mitte nii mugav kui kiirtee, kuid see eest roheline. Mis asi see heaolu aga on, see on juba suhtumise küsimus. Võimalik, et rohelist teed näitab meile punane Hiina.