Kolme minuti möödudes üks keskealine mees märkas, et keegi muusik mängib. Ta aeglustas sammu, aga siis kiirustas edasi. 4 minutit hiljem sai viiuldaja oma esimese dollari: üks naine viskas selle ta mütsi sisse ja jätkas peatumatult oma teed. 6 minutit hiljem nõjatus üks noor mees seina vastu ja kuulas teda, siis vaatas mees oma kella ja alustab edasiminekut. 10 minutit hiljem peatus 3-aastane poiss, aga ema tõmbas teda kiirustades edasi.

45 minutit mängis muusik katkestamatult. Ainult 6 inimest seisatasid ja jäid hetkeks kuulama. Umbes 20 inimest andsid raha, aga jätkasid kõndimist oma endisel sammul. Mees kogus kokku 32 dollarit.

Tunni pärast lõpetas ta mängimise ja vaikus võttis maad. Mitte keegi ei märganud. Keegi ei aplodeerinud. Polnud mitte mingit reaktsiooni.

Keegi ei teadnud seda, et mängija oli viiuldaja Joshua Bell, üks suurimaid muusikuid maailmas. Ta mängis keerukamaid palu, mis kunagi kirjutatud, viiulil, mis on väärt 3,5 miljonit dollarit. Kaks päeva varem oli Joshua Belli kontsert Bostoni teatris välja müüdud, koht maksis 100 dollarit.

See on tõestisündinud lugu. Joshua Bell mängis tundmatuna metroojaamas Washington Post'i poolt korraldatud sotsiaalse eksperimendi käigus.

Põhjendatult tõusis küsimus: kas me märkame rõhutamata ilu enda ümber? Kas me peatume, et seda väärtustada? Kui meil ei ole aega hetkeks kuulama jääda, kui palju teisi asju meil siis märkamata jääb?