reede 30. september

Rohepesu Riigikogus: põlevkivitööstuse huvide kaitse ilma keskkonnamõjude analüüsita

Autor: Katrin Jõgisaar, www.bioneer.ee

19.juuni 15, reede Saada sõbrale Prindi artikkel
Rohepesu Riigikogus: põlevkivitööstuse huvide kaitse ilma keskkonnamõjude analüüsita

Riigikogu kiitis 15. juunil 62 poolthäälega heaks maapõueseaduse muudatused, millega muudeti senises põlevkivi arengukavas määratud aastase kaevemahu arvestamise korda. Ilma suurema tähelepanu ja kärata vastu võetud seadus näeb ette võimaldada ettevõtetel kaevandada alates 2009. aastast kehtestatud aastamäärast vähem kaevandatud põlevkivi varu tagantjärele. Seadusemuudatuse selgituskirjas pole keskkonnamõjule tähelepanu pööratud, millest võib järeldada, et teemaga ei ole tegeletud. Sisuliselt on rahvasaadikud asunud kaitsma põlevkivitöösturite, eelkõige Viru Keemia Grupi (VKG) majandushuve, ilma et oleksid end vaevanud kaasnevate mõjude analüüsimisega.

Keskkonnaõiguse Keskuse selgituse kohaselt arvestati seni aastast kaevemahu ülempiiri (20 miljonit tonni aastas) iga aasta kaupa eraldi, st kui ühel aastal kaevandati põlevkivi vähem, ei suurendatud selle arvelt järgmisel aastal lubatud kaevemahtu. Muudatuste kohaselt aga võidakse ülempiirist vähem kaevandatud mahte tagantjärgi kaevandada järgmise seitsme aasta jooksul. Eelnõu seletuskirja kohaselt võimaldab see järgmise seitsme aasta jooksul kaevandada täiendavalt ca 24 miljonit tonni põlevkivi.

„Tuleb meeles pidada, et põlevkivitööstus on konkurentsitult kõige suurem keskkonnahäiringute allikas Eestis. 24 miljoni tonni põlevkivi kaevandamiseks tuleb välja pumbata 340-430 miljonit kuupmeetrit vett, mis on sulfaadirohke ja kahjustab veekogusid. See kogus vett on 14-18 korda suurem kui Ülemiste järves keskmiselt hoitav veekogus,“ selgitab Keskkonnaõiguse Keskuse jurist Siim Vahtrus Bioneerile.

„Samuti tekib sellise koguse põlevkivi kasutamisel õlitootmiseks üle 12 miljoni tonni suures osas ohtlikke tahkeid jäätmeid. Võrdlusena võib välja tuua, et tegemist on ligikaudu 8 miljoni keskmise pereauto kaaluga. Elektritootmisel tekib globaalset soojenemist põhjustavat süsihappegaasi ca 20 miljonit tonni. Umbes sama palju tekkis 2012. aastal Eestis kasvuhoonegaase kõigis sektorites kokku, st lisaks põlevkivitööstusele ka transpordis, põllumajanduses, soojamajanduses jne,“ lisab Vahtrus.

Eelnõu algatanud Riigikogu liikmete Deniss Boroditši, Andres Metsoja, Valeri Korbi, Jevgeni Ossinovski, Einar Vallbaumi, Mati Raidma (endine keskkonnaminister) ja Kalvi Kõva hinnangul toovad muudatused kaasa positiivsed sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud. Ühe miljoni tonni põlevkivi kaevandamiseks ja töötlemiseks on vaja luua ca 450 töökohta.

Eelnõu selgituskirjast võib lugeda, et oluline on ka põlevkivi kaevandamise ja kasutamise mõju kohaliku omavalitsuse tulubaasile. Näiteks ühe miljoni tonni põlevkivi kaevandamise eest makstakse riigile keskkonnatasu ca 2,4 miljonit eurot, millest laekub märkimisväärne osa kohaliku omavalitsuse üksuste eelarvetesse. Sisuliselt esitletakse seletuskirjas seadusest kinnipidamist kui kogukonna aitamist.

„Otsustada kaevemahu tagantjärgi kaevandamise kasuks, ilma hindamata kaasnevaid keskkonna- ja sotsiaalmajanduslikke mõjusid, ei tohiks demokraatlikus riigis olla võimalik. Paraku on. Viru Keemia Grupp kui peamine lobitegija ning kasusaaja, teenib lähematel aastatel seaduse tulemusena 40-60 miljonit eurot lisakasumit. Tegemist on Eesti kontekstis suure summaga,“ kritiseerib seadust Eesti Maavarade Ühingu juhatuse liige Mihkel Pukk. Puki hinnangul on riigile ja omavalitsustele makstavad keskkonna- ja ressursitasud võrreldes ettevõtjate kasumiga marginaalsed.

„Tänane kaevanduslubade ja limiitide regulatsioon lõi olukorra, kus Viru Keemia Grupp pidi ostma vajaminevat põlevkivi Eesti Energialt. Kuivõrd Eesti Energia oli positsioonis, kus ta sai konkurendile dikteerida ostetava põlevkivi hinna, lõi see ebavõrdse konkurentsisituatsiooni. Paindlik kaevandamine lubab VKG-l vajamineva põlevkivi endal kaevandada odavama hinnaga. Kuivõrd VKG vanemate õlitootmisseadmete taaskäivitamine sõltus soodsama hinnaga põlevkivi kättesaamisest, siis nende taaskäivitamine tõstab kaevandatava ja tarbitava põlevkivi mahtu,“ selgitab seadusemuudatuse tagamaid Eesti Taastuvenergia Koja juht Rene Tammist.

Ajalehe Põhjarannik hinnangul tähendab seadusemuudatus VKG jaoks, et ta saab suurendada oma Ojamaa kaevanduse kaevemahtu ja kindlustada toorainega ka seisma pandud Kiviteri tehnoloogial töötavad vanemad õlivabrikud, mis saavad kasutada vaid suurema energiaväärtusega tükikivi. Et Ojamaa kaevanduse aastane kaevemaht oli piiratud 2,7 miljoni tonniga, ostis VKG kuni 2014. aasta detsembrini puuduva osa tükikivist kallima hinna eest Eesti Energialt.

„Tänaseks oleme jõudnud olukorrani, kus seoses Eesti Energia ja VKG vahelise vaidlusega põlevkivi hinna osas on VKG sulgenud osa oma tootmisest, mistõttu on oma tööst ilma jäänud sadu inimesi. Selles olukorras on selge, et riik peab lühiajaliselt selle probleemi lahendama nõnda, et inimesed saaksid tööle. Oleks vastutustundetu, kui Riigikogu jääks selles küsimuses kõrvaltvaatajaks,“ avab eelnõu esitamise põhjuseid sotsiaaldemokraat Jevgeni Ossinovski. Ossinovski ei varja, et seadus on Viru Keemia Grupile kasulik.

Seadus loob eeldused täiendavate töökohtade tekkeks ja võimaluse põlevkivi kasutamiseks siis, kui turul on selleks soodne olukord, arvab ka eelnõu esitaja Andres Metsoja (IRL). Tema ei lähtunud enda sõnul otsuse tegemisel konkreetsest ettevõttest vaid kogu sektori toimimise loogikast.

Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Rainer Vakra (SDE) läheb selgitustega kaugemale. „Jätkuvalt ei tohi seitsme aasta jooksul keskmine kaevandusmaht ületada 20 miljonit tonni. Lubatud kaevandmise ülempiir tagab nii kaevandamise paindlikkuse kui ka keskkonnakaitse,“ lubab Vakra Postimehes.

Bioneer uuris Rainer Vakralt, mil moel senisest suurem põlevkivi kaevandamise määr aitab kaasa keskkonnakaitsele. „Eesti eesmärk on järk-järgult vähendada põlevkivi tootmist ja asendada see taastuvenergia allikatega. Olen seisukohal, et kui me üldse lubame Eesti olulisemat maavara ehk põlevkivi kaevata, siis tuleb seda teha keskkonnasäästlikult ja nii, et see on majanduslikkult võimalikult kasulik. Me peame suhtuma põlevkivisse heaperemehelikult ja kaevama seda ainult siis, kui see on lähtuvalt maailma turuhindadest mõistlik ja vajalik. Lähitulevikus tuleb lõpetada põlevkivi ahju ajamine ja panustada ainult kõrgtehnoloogilistesse lahendustesse. Kui ettevõte saab põlevkivi kaevandada lubatud piirmäära lõikes paindlikumalt, tagab see maavara läbimõtestatuma kasutuse ja ka parima võimaliku tehnoloogia kasutamise. Seetõttu otsustas riigikogu muuta põlevkivi kaevandamist ühe aasta lõikes paindlikkumaks, aga jättis rangelt kehtima tänase lubatud piirmäära, et seitsme aasta põlevkivi toodangu keskmine peab jääma alla 20 miljoni tonni aastas,“ vastas Vakra.

Bioneeri küsimusele, et kui Eesti eesmärk on järk-järgult vähendada põlevkivi tootmist ja asendada see taastuvenergia allikatega, siis miks võimaldatakse tagantjärele kaevandamist, mis sisuliselt on mahtude suurendamine, saadik ei vastanud.

Bioneer leiab, et seadus kaitseb põlevkivitöösturite huve, seda kajastatakse rohepesu võtteid ja demagoogiat kasutades. Keskkonnamõjud on jäänud hindamata.

Rohepesu ehk ökoeksitamine on keskkonnavaenuliku tegevuse üldsusele positiivsena esitamine. Rohepesu tähendab peamiselt petlikke turundusvõtteid, näiteks esitletakse seaduse järgimist keskkonnasõbraliku käitumisena. Demagoogia on hämamine, eksiteele viimine tõe moonutamise ja pettelubadustega.

Väide, nagu oleks muudatuste korral tagatud keskkonnakaitse, ei põhine mitte mingitel kontrollitavatel andmetel, kinnitab ka Siim Vahtrus. Jurist on nõus väitega, et seaduse esitlemist võib nimetada rohepesuks.

„Keskkonnatasude maksmine ei ole tõesti mingi heategu. Kuna Eestis puudub seni ka põhjalikum ülevaade põlevkiviga kaasnevatest n-ö väliskuludest, mis on seotud halvema tervise, reostatud keskkonna jms, ei ole võimalik väita sedagi, et keskkonnatasud kataksid ühiskonnale ja keskkonnale tekitatavad kahjud. Nagu nähtub Riigikontrolli viimasest aruandest, võivad lisaks sellele kaasneda otsesed kulud maksumaksjale, nt seoses põlevkivijäätmete käitluskohtade sulgemisega,“ põhjendas Vahtrus, miks seaduse järgimise esitlemine kogukonna abistamisena on eksitav.

Selle asemel, et suurendada põlevkivi kaevandamise määrasid, tuleks Eestil astuda samme hoopis taastuvatele energiaallikatele üleminemisel, arvab Rene Tammist. „Taastuvatele energiaallikatele üleminek võiks olla Eesti majanduse veduriks. See aitaks juurde luua ka uusi töökohti. Nii Arengufond kui ka taastuvenergia sektor ja keskkonnaorganisatsioonid on välja töötanud ambitsioonikad, samas realistlikud kavad taastuvenergiale üleminekuks. Osa uuest lähenemisest peaks olema konkreetne väljumisstrateegia põlevkivienergeetikast koos järk-järgulise üleminekuga taastuvatele allikatele. Põlevkivikeemial on samas kohta ka tulevikus.“


Loe lisaks!

Maapõueseaduse ja keskkonnatasude seaduse muutmise seadus 







Telli nädalane tasuta kokkuvõte Bioneeri olulisematest uudistest!