Kliimasoojenemisest ei saa tänapäeval üle ega ümber. Teema on aktuaalne ka poliitikutele, kes on võtnud nõuks astuda lõpuks ometi suuri samme planeedi säästmise suunas. Kahjuks on mitmed „päästvad“ plaanid lõpuni läbi mõtlemata.

Uudised, et Austraalia on otsustanud tavalistest hõõgniidiga pirnidest loobuda 2010. aastal ja Kanada 2012. aastal, jõudsid peaaegu kõikidesse maailma suurematesse meediakanalitesse.  Hiljuti lisandus loobujate nimistusse ka EL, kes plaanib astuda sama sammu lähima paari aasta jooksul. Tavalised pirnid plaanitakse vahetada säästupirnide vastu. Iseenesest on idee ilus, sest säästupirn aitab ju hoida kokku tublisti energiat ja õigetes tingimustes kestab toode kaua, aga miks ei räägita selle säästupirnide eufooria juures teema negatiivsetest külgedest. Säästupirne ostvatest tarbijatest ei ole abi, kui pirnid tavalises prügikastis lõpetavad või neid ebasobivatesse paikadesse keerama hakatakse. Minul isiklikult on tunne, et kiirustades ja rahvast harimata saavutatakse klassikaline olukord, kus taheti head, aga välja tuli nagu alati.

Tooksin siinkohal mõned näited. 2007.aastal kirjutati ajalehes National Post ühest USA Maine osariigi pereemast Brandy Bridge’ist, kes kogemata lõhkus lapse toas 4 dollarit maksnud säästupirni. Teadliku ja hooliva vanemana kutsus ta kohale keskkonnaameti spetsialistid ja lasi ruumide ohutust testida.  Toas oli elavhõbedafoon kuus korda kõrgem lubatud tasemest (300 nanogrammini kuupmeetri kohta).

Elavhõbe kahjustab eelkõige närvisüsteemi, võib katkestada neerude töötamise, põhjustab depressiooni ja ärrituvust. Need on üldteada faktid, aga enamasti neist vaikitakse, kui jutt läheb säästupirnide peale. Eelpool mainitud USA pereema lasi lapse toa erivahenditega neutraliseerida, mis läks talle maksma 2000 dollarit. Seega oodatud kasu asemel saavutati viissada korda suurem kahju.

Elavhõbeda mürgisus oleneb suuresti sellest, mis kujul aine organismi siseneb. Metalliline vedel elavhõbe ei ole organismile nii ohtlik, kui seda on elavhõbeda aur, aga säästupirn põlebki tänu elavhõbeda aurule. Moodsad säästupirnid sisaldavad küll vaid umbes 5 milligrammi elavhõbedat, kuid esmaste mürgitusnähtude avaldumiseks piisab juba 0.4 milligrammist. Surmavaks koguseks loetakse 0.15 - 0.3 grammi. Päris mõtlemapanevad numbrid!

Loodusliku keskkonna elavhõbeda tase on alates tööstusajastu algusest oluliselt tõusnud. Peamiselt kergitab elavhõbeda kontsentratsioone fossiilkütuste, eriti söe põletamine. Sütt põletatakse peamiselt elektri saamiseks. Kui inimesed säästvamalt elektrit tarbima hakkaksid, siis tekiks lootus, et elavhõbedat satub keskkonda vähem. Kahjuks on ka see oletus kahe teraga mõõk, sest säästupirnid toovad elavhõbeda kinnistesse ruumidesse, seega meile veelgi lähemale. Meeleheitlik säästupirnide soosimine võib oskamatute tarbijate korral tuua kaasa ravikulude tõusu, mis nulliks kogu energiasäästu.

Olen ise poodides korduvalt näinud müügil säästupirne, millel puudub eestikeelne tekst pirnide mittesobivuse kohta tavaprügikasti. Ja isegi kui tarbija teab, on omaette küsimus, kas ta viitsib iga läbipõlenud pirni ohtlike jäätmete kogumipunkti viia. Olgugi, et Eesti prügimajandus on läinud paremaks, kui ta oli mõne aasta eest, on asi tarbijasõbralikkusest veel väga kaugel, vähemalt väiksemates asulates.

Mida siis tegema peaks? Minu isikliku arvamuse kohaselt peaks säästupirnide valimatu soovitamise asemel tarbijaid hoopis harima, sest siis on tootest ka kasu. Näiteks väga tundlike silmadega või luupust põdevate inimeste jaoks on tavaline pirn säästupirnist kordi parem lahendus. Ja ei tasu unustada LED-lampe, mis kestavad kaua ja on palju ohutumad. Hetkel on LED-lambid veel kallid, aga kui piisav nõudlus tekib, küll siis hind ka soodsamaks läheb.