Kas pole mitte kosutav hommikuti enne tööleminekut või lõunapausi ajal juua ära üks kuum, lõhnav, maitsev ja neelusid tekitava piimavahuga latte-kohv. Ja need 35 krooni, mida korraliku piimakohvi eest küsitakse, ei tapa ühtegi normaalselt teenivat kontoritöötajat.

„35 krooni ei ole tänapäeval kellegi raha,“ kinnitame me endale kohvisabas. Nii see on. Ühe päeva kohta ei olegi 35 krooni üüratu väljaminek.

Tegelikult ei ole vahet, kas me kulutame selle 35 krooni kohvi, šokolaadi, siidri või mõne muu mööduva väikese lõbu peale, sest aastas teeb see väike nauding kokku 12 775 krooni. Väike lõbu ei olegi enam nii väike, kui avastada, et see on keskpärase kontoritöötaja ühe kuupalga suurune.

Arvutuskäiguga lõpule jõudes kiikasime tuttavaga mõlemad muiates oma 35-krooniste kohvide poole ja tõdesime, et meil mõlemal on olnud elus perioode, kui igapäevane naudingukulu  on olnud veelgi suurem.

Kui lisada naudingukulude arvestusse ka igapäevased jogurtid ja jäätised pere noorematele ning lisapreemiad õhtuste poekülastuste ajal, siis võib kuluv summa ulatuda juba 100 kroonini päevas.  

Mida siis teha? Loobuda enese premeerimisest? Kas elus ei tohigi naudinguid olla? Tohib ikka, aga muutke nauding kestvamaks. Koguge näiteks need igakuised 1000-krooni kokku ja minge aasta lõpus koos perega puhkama. Head perepuhkust mäletate te igal juhul piimakohvist kauem.

Ärge võtke muutunud elustiili kui karistust, vaid rõõmustage, et säästate ühe palga jagu raha aastas.  

Tuttavaga kohviku uksel hüvasti jättes, leppisime kokku, et järgmine kord lähme hoopis mere äärde jalutama – vahetame piimakohvi-faktori merevahu-faktori vastu välja.