Läbi autoakna ei näe kliimasoojenemist või ökoloogilise mitmekesisuse hävimist. Ka tähtsamad lokaalsed keskkonnaprobleemid on meile silmaga nähtamatud. Lageraie riivab eelkõige silma, mitte ei pane muretsema metsa ökoloogilise tasakaalu pärast. Metsa all vedelev prügi tundub suurema probleemina kui õhusaaste. Prügi ja jäätmed lendavad prügikasti, mis neist edasi saab, pole meie mure. Raiskavast tarbimisest tekkinud kahju pole silmale nähtav. Et keda see keskkonnatemaatika ikka huvitab? Uuringud näitavad, et väga paljusid. Ja neid tuleb juurde, sest inimesed muutuvad üha teadlikumaks.

Kui meil käib meedias valdavalt diskussioon veel selle üle, kas kliimasoojenemine üldse toimub, ja kas see on seotud inimtegevusega, siis arenenud riikides on fookuses kasvuhoonegaaside vähendamine ja kohandumine kliimamuutustega.

Keskkonnaprobleeme kohtame vaid meedias

Keskkonnaprobleemidega puutume valdavalt kokku ainult meedia vahendusel ning teave on tihti emotsionaalne ja vastuoluline. Mõned Eesti akadeemikud väidavad, et kliimasoojenemist ei toimu. Rahvusvaheline Kliimateadlaste Paneel (IPCC) on teistsugusel arvamusel. Keskkonnapoliitika kujundajad usuvad paraku rahvusvahelisi kliimateadlasi, mitte Eesti akadeemikuid. Kui meil käib meedias valdavalt diskussioon veel selle üle, kas kliimasoojenemine üldse toimub, ja kas see on seotud inimtegevusega, siis arenenud riikides on fookuses kasvuhoonegaaside vähendamine ja kohandumine kliimamuutustega.

Selleks, et võidelda kliimamuutuste vastu või peatada liikide hävimine, ei piisa ainult ühe riigi tegemistest. Suured väljakutsed nõuavad ühiseid jõupingutusi. Ettevõtted saavad teha palju, vähendades energiatarbimist ja luues uusi tehnoloogiaid (ka tooteid ja teenuseid), mis vähendavad keskkonnasurvet.

Pikas perspektiivis nõuab ühiskonna jätkusuutlikule teele juhtimine meie kõigi ühiseid pingutusi - nii ettevõtete kui ka kodanike poolt. Tarbijad saavad aidata kaasa läbi oma rahakoti, eelistades keskkonnasõbralikke tooteid ja teenuseid ning loomulikult vähem tarbides.

Selleks, et inimkonna jätkusuutlik areng oleks võimalik, tuleb kümnekordselt vähendada olemasoleva tehnoloogia mõju keskkonnale. Teisisõnu on kasvava inimkonna suurenemisel võimalik jätkata ainult sellist tootmise-tarbimise süsteemi, mis tarbib 90% vähem loodusressursse kui arenenud tööstusriigid. Tänase heaolumudeli ja hüviste tootmise vahele võib tõmmata võrdusmärgi. Paraku tarbib 20% maailma rahvastikust (arenenud tööstusriigid) 80% maailma loodusressurssidest. Kui kõik tarbiksid sama palju kui meie, siis oleks ökokatastroof möödapääsmatu.

Kõik aga unistavad Ameerika unistust.

Miks ettevõtted arvestavad keskkonnaga?

Lühike vastus oleks, et perspektiivis muud võimalust ei olegi. Kuid kuni viimase ajani on see toimunud peamiselt kahel põhjusel. Normatiivsest perspektiivist lähtuvalt sunnitakse ettevõtteid muutuma keskkonda säästvamaks läbi rahvusvaheliste keskkonnastandardite ehk läbi keskkonnapoliitika (saastetasud, sh CO2 kvoodid). Siiani ja suure tõenäosusega ka edaspidi tuleb loodust kaitsta inimese eest seadustega.

Lisaks seadustega ettekirjutatud keskkonnanõuetele on olemas ka turusurve. Ettevõtted otsivad võimalusi, kuidas teistest omataolistest eristuda või reageerivad turunõudlusele. Viimasel juhul eelistavad tarbijad analoogide seast keskkonnasõbralikumaid tooteid või teenuseid. Investorid on nõus maksma rohkem nende ettevõtete aktsiate eest, kes omavad kindlat jätkusuutlikkuse tegevuskava ja poliitikat.

Ettevõtted võivad hakata keskkonnasäästlikult käituma ka tulenedes sotsiaalsest vastutusest. Korporatiivne sotsiaalne vastutus (CSR) tähendab, et organisatsioonil on vastutus oma sidusgruppide ja keskkonna ees. Paljud ettevõtted avastavad, et nad on oma keskkonnast sõltuvad ja püüavad sellepärast käituda vastutustundlikult. See tähendab ettevõtetele, et nad peavad saavutama nii keskkonnahoidlikud eesmärgid kui ka kasumiga seotud eesmärgid. Selle tulemusena on jätkusuutlikkus integreeritud ettevõtete korporatiivse kultuuriga. Sellise käitumise peamiseks põhjuseks on lootus teenida suuremat kasumit. Teisalt sunnib ettevõtteid sotsiaalse vastutuse poliitikat ajama kasvav teadlike ja nõudlike tarbijate hulk ehk siis jälle turusurve.

Jätkusuutlikkusega on võimalik teenida

Viimasel ajal on levimas ka trend investeerida võimalustesse, mis aitavad lahendada eesseisvaid keskkonnaprobleeme. Olgu selleks siis hübriidajamid, puhas või taastuv energia, kauplemine C02 kvootidega või teiste vähem keskkonda kahjustavate tehnoloogiate väljaarendamine. Keskkonnaprobleemid pakuvad uusi turge ja teenimisvõimalusi. Eelkõige uute tehnoloogiate, toodete ja teenuste väljatöötamiseks.

Keskkonna säästmisega on ratsionaalne tegeleda, sest ressursse kokku hoides säästab raha. Pole näha, et loodusressursse kusagilt juurde tuleb, pigem jääb neid ikka vähemaks. Muidugi võib väita, et tuule-, päikese-, bio- ja geo-energia on veel alakoormatud või -arenenud.

Mis puudutab kliimasoojenemise mõju Eesti ettevõtlusele, siis tuleb see eelkõige läbi poliitilise otsuse. Teadusajakirja Nature sõnul tõuseb süsinikdioksiidi emissioon fossiilsetest kütustest ja tsemenditööstusest kiiremini, kui nägi ette Rahvusvahelise Kliimateadlaste Paneeli (IPCC) halvim stsenaarium. Vastavalt viimasele Global Carbon Project poolt koostatud globaalsele süsinikdioksiidi aruandele tõusis CO2 tase ajavahemikul 2000. kuni 2007. aastani 3,5% aastas. IPCC ennustas omal ajal selleks näitajaks 2,7% aastas.

Kui tundubki, et kliimasoojenemise vastu võitlemine ei ole Eestis veel atraktiivne teema, siis energiasäästmise ja rohelise ettevõtte kontseptsiooni vastu tuntakse tunduvalt suuremat huvi. Kuigi mõlemad on Eestis alles lapsekingades, on esimesi eeskujulikke näiteid juba olemas.

Mida aeg edasi, seda rohelisemaks oleme sunnitud muutuma. See ei ole soovmõtlemine, vaid reaalne fakt. Keskkonnaprobleemidega tegelemine pakub võimalusi adaptiivsetele ja teadlikele ettevõtjatele. Milline ettevõtja oled sina?