Tulite just tagasi Washingtonist kohtumaks USA Kongressi liikmetega. Mis signaalid sealt tulevad? Kas USA võtab osa ambitsioonikast heitgaaside vähendamise plaanist ja kas luuakse üleatlandiline heitgaasidega kauplemise süsteem?

Obama administratsioon on kliimakaitses väga ambitsioonikas, kuid ameeriklased on hiljaks jäänud. Nad on Euroopa Liidust maas ja olen aru saanud, et Kopenhaageni kliimakonverentsiks ei jõua kongress kliimakaitse seadusandlust vastu võtta. On palju lahtisi küsimusi selles osas. Pikemas perspektiivis on kindel, et oleme muutnud USA poliitika ning tehnoloogiatööstuse meelestatust. Kui nad tulevad kaasa, siis soovivad nad olla esimesed - võistelda tehnoloogias Euroopaga.

Kopenhaageni kliimakonverentsil on laual palju asju: heitgaaside ülemmäärad, rahastamine, tehnoloogia jms. Mis teema võib läbirääkimised ohtu seada?

On kaks pidurdavat teemat. Esimene neist on tööstusriikide konkreetsed siduvad lepingud CO2 heitgaaside vähendamiseks. Arvan, et arenenud riigid ja tõusvad majandused soovivad tööstusriikidelt, kes on heitgaasidega atmosfääri koormanud juba 200 aastat, konkreetseid lubadusi. Euroopa, USA ja Jaapan peavad lauale panema konkreetsed lubadused selles osas, kui palju raha on nad valmis andma arenguriikidele.

Eelmisel nädalal tegid ELi juhid Kopenhaageni osas "tingimuslikku pakkumise", milles ei ole näiteks EP keskkonnakomisjoni väljapakutud ambitsioonikaid eesmärke. Kas EL läheb Kopenhaagenisse läbi rääkima tugevalt positsioonilt?

Siiamaani on EL ainus tegutseja maailmas, kes pakub välja konkreetseid eesmärke CO2 vähendamiseks ning finantsraamistikku arenguriikide aitamiseks. Euroopa Ülemkogu tulemus ei ole piisav, see on nõrk ja tagasihoidlik. Kopenhaageni õnnestumiseks peab võtma rohkem kohustusi, peab toimuma tõeline solidaarsusakt rikka ja vaese maailma vahel.