Alles hiljuti käisin oma lapsega koos Tallinnas Nõmmel  kelgutamas ja mind hämmastas, et iga künka peal vedeles vähemalt paar katkist kelku. Suure mäe servades ja  jalamil vedelesid lisaks kelkudele ka suusad, suured kilelahmakad ja kummirõngad.

Kui 2008. aastal Eestimaad puhtaks koristati, lubasid paljud inimesed endale, et nemad enam kunagi prügi maha ei viska. Nemad ei ole need, kes sodi metsa viivad. Nemad hoolivad. Mina lubasin ka!

Seetõttu olingi üllatunud, kui nägin toredat peret kahe lapsega, kes pärast ühe kelgu lagunemist, kelgu puu najale tõstsid ja minema läksid. Küsisin neilt, et miks nad oma katkist kelku kaasa ei võta. Pereema vaatas mind täiesti üllatunud pilgul ja vastas, et miks ta peaks seda tegema, kui teised ei tee.

Pean tunnistama, et minul tekkis küsimus, kas metsa alla jäetud katkised kelgud siis polegi kaaskodanike meelest praht? Kui lumi ära sulab on ju terve ala täis värvilist plastikut, mis ei idane  ega kõdune. Olgem ausad, aga tulemuse poolest pole vahet, kas inimene tassib oma kodust prügi  kilekotiga metsa alla või jätab oma katkised asjad koju kaasa võtmata. Mõlemal juhul on metsaalune sodi täis!

Koristuskampaaniad ei ole lahendus, kui  väga suur hulk inimesi isegi ei mõista, et nemad ongi need, kes sodi levitavad.

Katkiste kelkude ja suuskade koht on prügikastis või jäätmejaamas, mitte metsa all!

Olgem mõistlikud!