Autost unistasin viimati vist lapsepõlves, siis ihaldasin Michael Knighti KITT’i. Hetkelautost puudust ei tunne, saan oma asjad Tartus peamiselt jalgsi liikudes ära aetud ning kui tuleb ette pikemaid sõite või Tallinnas käimisi, siis kasutan ühistransporti. Kõige parema meelega sõidan rongiga, kuigi isegi väheste sõitudega moodustab transport ligi 15% minu ökoloogilisest jalajäljest. Ma ei välista siiski, et ma kunagi endale mõne keskkonnasõbraliku sõiduki soetan.

Kui teadlikkuse tõstmine jääb ainult infovahetuse tasandile, on sellest tegelikult vähe kasu, sest see ei vii käitumisharjumuste muutmiseni. Peame vaatama, kuhu me oma ajaressursi suuname, näiteks roheline programm annab konkreetseid tulemusi. Sotsiaalmeedial on oma võimalused, kuid mina eelistan päriselu.

Enne Bioneeri tegime Toomas Trapidoga ELFi uudisteagentuuri Roheline Värav, seejärel asutasime uue MTÜ. Bioneer oli selle esimene lapsuke – orienteeritud rohelisele eluviisile, aga teda võiks nimetada ka uue kultuuri portaaliks. Uut kultuuri, nagu ka minu isiklikku kulgemist võib kirjeldada kui vaimsete väärtuste poole liikumist. Rohelisus moodustab sellest ainult ühe, kuigi väga olulise komponendi. Sellega on seotud ka vaimne areng, sotsiaalne aktiivsus ning kodanikuühiskond ja elukvaliteet laiemalt.

Kvaliteetajakirjanduse tegemine Eestis on väikese turu tõttu piiratud. Keskkonnaajakirjandus on üks keerulisemaid ajakirjanduse alaliike üldse. Kui meil kirjutatakse näiteks energiateemadel, siis tehakse seda valdavalt majanduslikust või energiajulgeoleku fookusest lähtudes, aga mõlemal juhul on teema seotud ka näiteks kliimasoojenemisega või keskkonna- ja tervisemõjudega kohalikele elanikele. Ühel ajakirjanikul on äärmiselt keeruline kogu informatsiooni hallata.

Kuigi see nõuaks eraldi koolitust, pole hetkel sellist võimalust Eestis olemas. Samas pole asi enam nii hull, kui 3-4 aastat tagasi. Viimasel ajal on päris mitu asjalikku artiklit ilmunud, näiteks Sirbis. Ulvar Käärt kirjutab iga päev Eesti Päevalehes.

Kui tuua näiteks Priit Pulleritsu artikleid kliimasoojenemisest, siis võib väita, et Postimees on sel teemal olnud selgelt kallutatud, kuigi õnneks on ilmunud katasakaalustavaid lugusid.

Kuna mul kodus televiisorit ei ole, siis keskkonnateemalist teleajakirjandust kahjuks kommenteerida ei oska. Ise kirjutasin paar aastat tagasi 3-4 artiklit rohelisest majandusest, lihtsalt selleks, et näidata teistmoodi mõtlemise võimalikkust. Mul on hea meel, et järjest rohkem toimub ka rohelise majanduse teemalisi seminare. Globaalsetest keskkonnaprobleemidest kirjutatakse meil üldse väga vähe, nagu need meid ei mõjutaks. Võib-olla ei osata näha seoseid.

Keskkoolis võiksid ökoloogialoengud olla õppekava kohustuslik osa – nii seepärast, et noored mõistaksid oma käitumise mõju loodusele, kui ka süsteemse mõtlemise arendamiseks. Kindlasti võiks teema kuuluda ülikoolis põhiloengute hulka, nagu on sotsiaateaduskonnas näiteks loengud majandusest.

21. sajandil muutub ökoloogiline intelligentsus möödapääsmatuks. Samuti on väga oluline lastele suunatud keskkonnaja loodusharidus, sest lapsed suudavad mõjutada ka vanemate harjumusi. Kindlasti ei tohiks lapsi ära hirmutada, et nad saaksid öösiti ikka rahulikult magada ega näeks unes mingeid maailmalõpu visioone! Mida varem algab laste kontakt loodusega, seda parem.

Kui mõelda, siis olid ju ka näiteks nõukogudeaegsed pioneerid tänapäevases tähenduses vabatahtliku tegevuse omamoodi alaliik. Lääne ühiskondades võetakse vabatahtlikkust kui hobi, millega tegeletakse süsteemselt mõned korrad nädalas. Just seesugusest tegevusest on Eestis kõige rohkem puudus, kuigi hoogtöö korras toimuvad aktsioonid täidavad mõistagi samuti oma eesmärki. Teisalt tuleks inimestel enne mõne organisatsiooni või grupiga liitumist ikkagi tõsiselt järele mõelda, kas uuele väljakutsele on võimalik pühenduda.

Soovitaksin vabatahtlikku tegevust teraapia korras kõikidele, kellel iseendaga või teistega leppimisel probleeme on. Ja seda leppimist tundub meie ühiskond kangesti vajavat.

Mis puudutab rohelist mõtlemist, siis inimesena on mulle suurimat mõju avaldanud Kalevi Kull.

Väga palju saan ideid ja inspiratsiooni raamatutest. Tõeliselt hea lugemine on Edward Goldsmithi “The Way – An Ecological Worldview”, mida võiks vabalt pidada ökoloogilise mõtlemise piibliks. Teine autor, kes mulle praegu väga imponeerib, on Stuart Kauffman. Kuigi ta ei puuduta otseselt rohelist mõtteviisi, sain tema viimasest raamatust “Reinventing The Sacred: A New View Of Science, Reason And Religion” väga hea  lisapõhjuse elu mitmekesisuse kaitseks. See raamat andis elule tõesti uue vaate! Hetkel loen Donella Meadowsi “Thinking in Systems”, et oma süsteemset mõtlemist arendada. Aga need on ainult mõned lemmikud.

Ega me ei eeldagi, et töötajad roheliseks kasvaksid. Meie eesmärk on tõsta töötajate keskkonnateadlikkust ja panna nad mõtlema sellele, kuidas nende ja nende organisatsiooni käitumine loodust mõjutab. See on selle programmi sotsiaalne ja hariduslik pool. Tehnoloogilise poole eesmärgiks on saavutada aasta jooksul ühes ressursikasutuses 10%-line kokkuhoid. Enamasti on selleks energiakulu. Rohelist programmi võiks nimetada proaktiivseks keskkonnapoliitikaks, lisaks on sellel ka hea mõju organisatsioonikultuurile üleüldiselt. Tõuseb töötajate motivatsioon, nad õpivad uusi oskusi. Ka organisatsiooni brändile mõjub see positiivselt.

Swedbankis on praegu aktiivselt kaasa mõtlemas 20 inimest ning huvi suureneb üha. Kusjuures kõik inimesed soovivad ise vabatahtlikult oma organisatsiooni rohelisemaks muuta. See on väga vinge!