Tuulikute püstitamisel võivad kohalikud omavalitsused mürale kehtestada rangeid normtasemeid. Foto: Katrin Lipp

Määrus sätestab, et juba planeeringute koostamisel tuleb koostada ka mürahinnang ja näha ette abinõud müra tõkestamiseks. Elamuteni, koolideni, haiglateni jne ulatuv müratase ei tohi ületada lubatud norme. Kui aga tegu on tuuliku püstitamise või tuulepargi rajamisega, võivad kohalikud omavalitsused mürale kehtestada veelgi rangemaid normtasemeid.

Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi sõnul on eelnõu kohaselt just kohalikel omavalitsustel õigus ja kohustus otsustada, kui kaugele peavad rajatavad tuulikud ja tuulepargid jääma elamumaast ja hoonetest. “Olen jätkuvalt seda meelt, et tuulikud on väga keskkonnasõbralikud energiaallikad, aga selge on ka see, et nende püstitamisel tuleb inimesi kaitsta võimaliku negatiivse mõju eest,” ütles Tamkivi.

„Mürahinnang peaks tegelikult ka juba täna kehtiva seaduse järgi nõutav olema,“ ütles Keskkonnaõiguse Keskuse jurist Kärt Vaarmari, „kuna kehtiv seadus aga ei ütle, kuidas täpselt müraga seotud mõju tuleb hinnata, on võimalik seda teha väga erinevalt.“ Uus määrus kitsendab tema sõnul laveerimisruumi ja seab mürahinnangule senisest konkreetsemad nõuded.

Vaarmari sõnul jääb määruses siiski ebaselgeks, millistele juhtudele seda kohaldama hakatakse. „Näiteks kui suure mürataseme ületamist siiski loetakse oluliseks mürahäiringuks,“ ütles Vaarmari ning lisas, et praktikas võidakse öelda, et kavandatav tegevus jääb müranormide piiresse. „Seda argumenti kasutatakse keskkonnamõju hindamisel sageli ning sel juhul ei olegi tegemist olulise mürahäiringuga ja nõuded ei kohaldu.“

Keskkonnaministeeriumi hinnangul on mürahinnangu koostamine juba planeeringu käigus majanduslikult kõige soodsam ning võimaldab omavalitsusel hinnata kogu oma piirkonna müraolukorda.