Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuses töötav Ahto Kaasik tutvustas loengut: "Eesti kaasaegne loodushoid ja maastikukujundus võiks osata hoida ja väärtustada pühapaikadesse kätketud looduslikke, kultuurilisi, usulisi ja ühiskondlikke rikkusi. Arukad valikud ja teod algavad teadmistest.“

Hiied, pühad kivid, allikad, ristipuud jm ajaloolised looduslikud pühapaigad moodustavad iseloomuliku ja sügavalt tähendusliku osa eesti kultuuripärandist ja rahvuslikust identiteedist. Kuid mitte ainult. tegemist on loodusobjektide ja -aladega, mida on aastatuhandeid hoitud looduskaitsealadena. Sellistena on pärandmaastikel asuvad pühapaigad elurikkuse allikaks kõige laiemas tähenduses.

Loodusaladena, mis võivad ulatuda mõnekümnest ruutmeetrist mitmekümne hektarini, puudutavad nad pühapaigad ühel või teisel moel kõiki, kes meie maastikel otseselt elavad ja toimetavad või sellega kuidagi seotud on: kohalikke elanikke, maaomanikke, põliste tavade hoidjaid, põllumajandus-, turismi- jm ettevõtjaid, ruumilise planeerimisega tegelevad asutusi, keskkonna- ja muinsuskaitsjaid, inimõiguste kaitsjaid ja laiemalt kõiki Eesti elanikke ja külalisi.

Pärimuseuurija Mall Hiiemäe on öelnud, et hiied on otseselt seotud eestlaste kodutundega. Pühapaikaega on seotud meie ajaloolise kultuuripärandi lahutamatuks osaks olev looduseaustus ja püha-tunnetus, koha- ja perepärimused, uskumused ning tavad.

Riikliku arengukava rakendusasutuseks määratud Tartu Ülikool ja Eesti Maaülikool on kavandamas looduslike pühapaikade osas  koostööd.

Lisateavet: Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskus