Mõned inimesed on sellest mõjust osaliselt teadlikud, aga paljude puhul on see täiesti alateadlik. Sellise irratsionaalse süütunde ja sügava kurbuse juured on peidus meie lapsepõlvesuhetes teiste pereliikmetega.

Jälgisime lapsepõlves oma käitumise mõju vanematele ja uskusime seda, mida nad meie või meie tegude kohta ütlesid.  Kui lisada siia juurde laste täielik sõltumine oma vanematest, nende empaatia ja tingimusteta lojaalsus oma vanemate suhtes, on mõistetav, et  lapsel on paljudes olukordades lihtne teha järeldus, et ta on oma vanematele (ja võib-olla õdedele -vendadele) haiget teinud ja et ta on süüdi.

Väikeste lastena on paljud meie teooriatest põhjuste ja tagajärgede kohta osaliselt või täielikult valed. Aja jooksul me kontrollime oma seisukohti ja hindame ümber kujutlusi, kuidas maailm meie meelest toimib. Sel moel arendame vanemaks saades üha adekvaatsemaid uskumusi maailma ja iseenda kohta.

Ometi tunduvad mõned meie kõige problemaatilisematest uskumustest meile liiga valusad või ähvardavad, et nende õigsust kontrollida ja selle asemel tõrjume nad teadvusest välja. Õnnetuseks ei ole alateadlikuks muutunud uskumus enam allutatav ratsionaalsele testimisele ja nõnda jääb osa meie ekslikest lapsepõlvetõdedest käibele ilma kriitikata. Need lapsepõlvest pärit kontrollimata otsustused ja allasurutud tunded võivad meie hilisemale elule hävitavat mõju avaldada.

Sest kui meil on süü, siis on meid vaja karistada. Olles ennast lapsena halvaks ja süüdi mõistnud, hakkame täiskasvanuna selle alateadliku süü sunnil iseennast karistama ja saboteerima. See enesekaristamine võib esineda mitmel kujul. Me võime ennast tabada käitumiselt, mis meile kahju toob. Meid võib jälitada ärevus ja depressioon. Me võime ise töötada vastu oma püüdlustele luua häid intiimsuhteid. Või leida end hävitamas suhteid, mis meil juba on. Meie varjatud süütunne sunnib meid vältima  seda, mida me maailmas kõige enam soovime – edu, armastust, lõbu ja meelerahu.