Hekid, looduslikud saarekesed, avatud kraavid ja teised maastiku osad, mis ei tooda tulu, on kadunud. Põldudel on aga kunstväetiste ja keemiliste taimekaitsevahendite kasutus suurenenud.

Üheksa valdkonna teadlased uurisid erinevate maastikumuutuste mõju, keskendudes kolmeteistkümnele tegurile, mis on seotud maakasutusega põllu- ja talutasemel. Ulatuslik uurimus näitab, et esmajoones oli just keemiliste taimekaitsevahendite (insektitsiidide ja fungitsiidide kasutamine) see, mis mõjutas negatiivselt jooksiklaste ja lindude mitmekesisust, taimede mitmekesisust mõjutasid lisaks ka herbitsidiid. Halvemuse poole muutus segi bioloogiline kontroll ökosüsteemis.

Mahepõllumajandusega tegelevad põllumajandusüksused, kus kunstlikke taimekaistevahendeid ei kasutata, samuti seal, kus keskkonnatoetuste tõttu põllumajanduse intensiivsus vähenes, vähendas teatud määral mõjusid taimede ja jooksiklaste mitmekesisusele. Kuid linnud, imetajad ja liblikad ja paljud teised putukad toituvad suurematel aladel kui üksiktalud või -põllud. Seetõttu võib taimekaitsevahendite kasutus mõjutada negatiivselt suuremat maastikku, kuigi ükskikud kasutajad proovivad pakkuda nendele negatiivsetele mõjudele vastukaalu.

Jan Bengtssoni arvates on põllumajanduses vaja mastaapset muutust, mis vähendaks pestitsiidide kasutamist. See aitaks säilitada põllumajandusmaastiku liigilist rikkust.

Uurimus avaldati ajakirjas Basic and Applied Ecology: Persistent negative effects of pesticides on biodiversity and biological control potential on European farmland