Järeldused tehti 30 indikaatori põhjal, mõõtes elurikkuse erisuguseid aspekte, näiteks muutusi liikide asurkondades ja kadumisriskides, koosluste ulatust ja nende koosseisu. Ei leitud sisuliselt mingit tõendust, et elurikkuse kao kiirus oleks kahanenud. Raporti ühe põhiautori, ÜRO keskkonnaprogrammi UNEP esindaja Stuart Butcharti sõnul ei saa 2010. aastat seepärast sugugi nimetada aastaks, mil elurikkuse kadu oleks õnnestunud peatada, vaid pigem aastaks, kus me peame hakkama selle ränga küsimusega senisest hoopis tõsisemalt tegelema.

Neljakümne rahvusvahelise organisatsiooni ühispingutuste viljana välja töötatud indikaatorite seas on ka nn. ökoloogiline jalajälg, mis mõõdab inimtegevuse, näiteks ressursikasutuse ja saasteheite summaarset survet ökosüsteemidele ja liikidele. UNEP juhtteadur Joseph Alcamo teab, et alates 1970. aastast oleme kaotanud 30% loomaasurkondi ja viiendiku mangroovivõsasid ning 40% koralle on hukkunud.

Raport toob siiski välja ka mõne sugugi mitte vähetähtsa lokaalse edusammu või võidu, näiteks ligi poole Eesti suuruse Juruena rahvuspargi asutamise Brasiilias, euroopa piisoni asurkonna taastamise või Uus-Meremaa haruldase linnu must-karkjala päästmise hukuohu servalt.

BirdLife