Haapsalu-Noarootsi ala puhul on tegu Haapsalu Tagalahe ning Noarootsi jäänukjärvede piirkonnaga, mis moodustavad ühtse süsteemi Osmussaare ja Nõva piirkonna rannikumärgaladega. Selleks, et esitada kogu see märgalakompleks rahvusvahelisse nimekirja, tuli Vabariigi Valitsusel määrata Ramsari aladeks sellesse piirkonda kuuluvad Silma looduskaitseala, Osmussaare maastikukaitseala ning Nõva-Osmussaare hoiuala.

Märgaladel on suur ökoloogiline tähtsus just veelindude rände-, puhke- ja pesitsuspaikadena. Paraku on nende alade pindala hakanud vähenema kuivendamise, reostamise ja majandusliku kasutuselevõtu tõttu. Selleks, et kaitsta kogu maailma märgalasid, sõlmiti 1971. a Iraani linnas Ramsaris riikidevaheline kokkulepe märgalade kaitseks - Ramsari konventsioon, millega on liitunud ka Eesti.

Kõik konventsiooni osapooled peavad astuma samme märgalade kaitseks, muuhulgas nimetama neid rahvusvahelise tähtsusega märgalade nimistusse. Värskelt nimekirja esitatud Haapsalu-Noarootsi märgala hõlmab haruldasi või ainulaadseid märgalatüüpe, näiteks esineb seal erilist kaitset väärivaid rannikulõukaid, rannaniitusid ja veealuseid karisid. Ka on see ala ohustatud väike-laukhane rändepeatuspaik ning seal pesitseb Läänemere piirkonnas kiiresti kahaneva arvukusega niidurüdi. Haapsalu-Noarootsi ala on üks aulide tähtsamaid talvitusalasid Läänemere põhjaosas, kus talvitub kuni 50 000 auli ja seal peatub pidevalt rohkem kui 20 000 veelindu.

Eestist kuulub Ramsari nimekirja 12 ala, koos selle aasta algul esitatud 4 ala vastuvõtmisega oleks Haapsalu-Noarootsi meie 17-s Ramsari ala.