Kohtumise eesmärk oli selgitada erinevate ametkondade seisukohti silokile kui pakendi osas ja leida lahendusvõimalusi viimasel ajal ajakirjanduses esilekerkinud probleemidele pakendi- ja pakendiaktsiisi seadusenõuete täitmisel.

„Keskkonnaministeerium selgitas, et silokile on veopakend pakendiseaduse tähenduses, mis tuleb kokku koguda ja suunata taaskasutusse seadusega sätestatud mahus, seda siis 55% ulatuses oma tarbeks kasutusse võetud silokile kogumassist,“ ütles Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna peaspetsialist Marika Siht. „Samuti rakendub silokilele pakendiaktsiisi seadus,“ märkis ta.

Alates 2009. aastast on pakendiaktsiisiga maksustatud kõik pakendid ja maksuvabastuse saamise aluseks on dokumentidega tõendatav pakendijäätmete taaskasutamine. „Põllumajandustootjad on üldjuhul ka tänasel päeval oma silopakikile üle andnud jäätmekäitlejale,“ ütles Siht. „Samas pole nad osanud tähelepanu pöörata taaskasutuskohustuse täitmisele või on pidanud seda tähtsusetuks ning ei ole jäätmekäitlejalt vastu küsinud dokumenti, mis tõendaks pakendiaktsiisi seadusenõuete täitmist taaskasutuse osas,“ märkis ta.

Sihti sõnul peab silokile koguse edasine käitlemine olema dokumenteeritud. Seega peavad põllumajandustoojad, kes ei ole jäätmekäitlusteenuse pakkujalt üle antud silopakikile kohta taaskasutust tõendavat dokumenti saanud, taotlema selle väljastamist.

Nõupidamisel jõuti seisukohale, et pakendiseaduse ja pakendiaktsiisi seaduse mõned sätted vajavad täpsustamist. Keskkonnaministeerium ja Põllumajandusministeerium peavad vajalikuks koostöö tihendamist põllumajandussektori keskkonnaprobleemide lahendamisel. Sealhulgas peeti vajalikuks selgemalt reguleerida pakendiorganisatsioonide tegevust. Käesoleval aastal pakendiseaduse muutmise seaduse ettevalmistamise käigus on võimalik täiendada ja täpsustada ka kõnealuseid probleeme tekitanud seadusesätteid.