Merikotka püsielupaik tähendab pesapuud ümbritsevat kaitsetsooni, kus inimeste tegevus on piiratud. Püsielupaigas on lubatud viibida, jahti pidada, kala püüda, seeni-marju korjata 1. augustist 14. veebruarini. Muul ajal, kui kotkad pesitsevad, võib nende elupaigas olla erandjuhtumitel, näiteks järelevalve- ja päästetöödel. Ka võib kaitstava loodusobjekti valitseja ehk Keskkonnaamet lubada pesitsusajal teha püsielupaigas teadus- ja hooldustöid. Püsielupaika läbivaid teid ja radu on siiski lubatud kogu aeg liikumiseks kasutada.

Piirangud on vajalikud merikotkaste häirimatuks pesitsemiseks ja neile igati soodsa seisundi loomiseks ning tagamiseks. Merikotkas on I kategooria kaitsealune liik, mille arvukus hakkas Eestis taastuma alles alates 1970. aastate teisest poolest. Praegu läheneb meil pesitsevate merikotkapaaride arv 200-le, kuid veel 1960. aastate lõpus ei olnud teateid ühestki edukast pesitsemisest.

Merikotkaste pesapaikade püsielupaikadena kaitse alla võtmise ettepaneku tegi MTÜ Kotkaklubi, soovitades kaitse alla võtta 55 pesapaika. Esimeses etapis sai kaitse alla 30 just Natura-alal asuvat püsielupaika. Kaitse alla on kavas võtta ka teisi Kotkaklubi ettepanekus nimetatud pesapaiku.

Merikotka uute püsielupaikadega seotud piirangud rakenduvad umbes 800 hektaril, millest ligi 300 hektarit on eramaid. Eramaaomanikke, kelle maadel püsielupaigad asuvad, teavitati enne piirangute rakendumist.