Kuidas muuta koolitunnid elulähedasemaks?
Saada sõbrale
Prindi artikkel
Maailm muutub ja noored vajavad üha enam teadmisi, kuidas orienteeruda maksete, kaartide, säästmise, laenamise ja digitaalse raha maailmas, kus kulutamist rõhutatakse enam kui säästmist. Lapsed pärivad meie riigi koos demograafilistest muutustest tuleneva majandusolukorraga. Kui õpetame noori juba varakult rahaasju kindlalt ja vastutustundlikult korraldama, saavad nad tulevikus paremini hakkama probleemide lahendamisega nii eraisiku kui ka riigi tasandil.
Et vastata paremini ühiskonna vajadustele ja ootustele, kutsub Swedbanki Eraisikute Rahaasjade Teabekeskus üles panema kirja oma head ja loovad ideed selle kohta, kuidas põhikoolis huvitavalt raha-asjadest rääkida ja kuidas õpetada neid iseseisvas elus oma rahaga võimalikult hästi toime tulema.
Konkursi „Rikas elu" eesmärk on luua tõhusaid ja põnevaid abimaterjale tänastele majanduse, matemaatika, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajatele, kes koolides majandusõppega tegelevad. Konkureerima on oodatud kõik, kes soovivad edendada noorte rahandus- ja majandusalaseid teadmisi ja oskusi: õpetajad, õpilased, tudengid, majandusspetsialistid, emad-isad, vanavanemad ja muud huvilised.
Konkursile on oodatud nii individuaalsed kui ka grupitööd- esitlused, analüüsid, juhtumianalüüsid jne.
Lisainfo leiate siit: swedbank.ee
09.03. Eesti naised on alalhoidlikud ja pessimistlikud
15.11. Eestimaalased aitavad lähedasi reeglina tagastamatu abi korras
09.05. 10 soovitust, kuidas vältida liigset toidu eest maksmist
22.03. Swedbanki annetuskeskkond kutsub kandideerima uusi organisatsioone
13.10. 30. oktoobrini kestab finantshariduse õppematerjalide konkurss „Rikas elu“
08.10. Veel nädal Swedbanki annetuskeskkonda kandideerimiseks
29.09. Raha teekond kaaluhõbedast plastikkaartideni
25.06. Swedbank: poole aastaga on annetuste summa kasvanud 30%
18.06. Swedbank toob turule heategevusnõustamise
18.05. Raha ja tema alternatiivid
Bioneer soovitab:
Tommy,
25.sept 2010,
02:00
See on täiesti minu lemmikteema ning seda mitmest aspektist. Töötan ise
laste ja noortega (olen sotsiaalpedagoog) ja puutun tänapäevase
koolihariduse elukaugusega kokku iga päev.
Mõned näited:
*algklassi laps teab väga hästi ja oskab kirjeldada, mis on segamets, mis
on puisniit jne. Näita aga talle mõne puu lehte või mõnda puud looduses ja
ta jääb hätta. Käisime lastega rabas jalutamas j anad oleksid sattunud
justkui "võlumaailma". Nii palju uut ja huvitavat. Raamatu tarkus on üks asi,
ise käega katsuda ja näha on aga hoopis midagi muud.
* põhikooli esimese poole tütarlaps suudab detailselt kirjeldada nii mehe
kui naise suguelundeid, ometigi ei tea ta midagi suguhaigustest,
rasestumisest hoidumisest ja mis peamine - sekusaalsest
väärkohtlemisest ja kuidas end selle eest kaitsta.
* Antud artikli kirjelduses toodud näidetest (kulutamine, säästmine jne).
Töötan laste j anoortega vansues kuni 18 eluaastat. Need on nii ütelda "elu
hammasrataste vahele jäänud lapsed", kel ühel või teisel põhjusel ei ole
kodu, vanemaid või ei ole neil võimalik kodus või vanematega koos elada.
Nii mina kui ka minu ametikaaslased üritame lastele anda ellu kaasa nii
ütelda "põhitõed". Kui palju maksab üks vannitäis vett ? Kui palju kulub
elektrit (ja mis see maksma läheb) kui jätad mobiililaadija tühjalt seina või
kui Sul telekas lihtsalt nurgas päev otsa mängib. Kui "kulukaks" läheb tilkuv
kraan. Ja mis kõige olulisem - mida see kõik tähendab ka keskkonnale.
Tüüpiline teismelise (ja kahjuks ka paljude täiskasvanute) mõtlemine on :
"pole sinu asi, kui palju ma vee või elektri peale kuus raha kulutan..." Õigus,
Sinu raha ei ole tõesti minu asi. Keskkonna näol reostad sa aga meie ühist
kodu, vee ning taastumatute maavarade näol raiskad aga meie ühist vara.
Nii et - jah, see on minu asi. See on meie kõigi asi. Sest see on meie
ühine kodu ja ühine vara !!! Selle peale ei oska noored sageli mõtelda, kuigi
kool on just see, kust sellised baasteadmised peaksid tulema. Oma blogis
" puhaselu.blogspot.com " tegin kunagi sissekande "lapse suust kuuled
tõde".
Istume nimelt lastega sageli õhtuti minu toas ja räägime "maailma
asjadest". Ühel päeval läks jutt puhta vee peale. Stiilis, kas teadsid, et :
Vaid 3% meie planeedi veevarudest on puhas ja joogikõlbulik ning sellest
vaid kolm tuhandikku on kasutamiseks kättesaadav. Selle tegime kohe ka
katseliselt läbi - võtsime liiter vett, mõõtsime sellest välja umbes 3%. Klaasi
sisse sai selmoel vett häbitult vähe. 3/1000 mõõtmisega läks asi juba
keerulisemaks, üheskoos nõustusime, et heal juhul jääks klaasi põhi veidi
märjaks ja joonuks sellest küll ei saaks. Umbes 2 miljaridit inimest (ehk
umbes kolmandik) elab tingimustes, kus nad saavad kasutada mitte
rohkem kui 20 liitrit vett päevas. Meil on nurgas veeautomaat ning sel
kenasti pea-aegu 20 liitrine paak küljes. Üritasime mõtelda, kuidas sellest
jätkuks terveks päevaks joomiseks, pesemiseks, söögi tegemiseks. Ehk
isegi venitaksime välja, aga pesta vist ennast korralikult ei saaks.
Siis läks üks lastest vetsu ja küsis tagasi tulles - Tommy, aga vetsus
laseme ju kah puhast vett alla ...Nüüd tekkis lastel nõutus, mille esimesena
ütles välja üks minu 12 aastane "laps" - AGA MIKS ME PEAKSIME VETSUST
PUHAST VETT ALLA LASKMA. Võiks ju olla näiteks see vesi, millega me
oleme ennast või käsi pesnud jne.
Vot nii tuleb asjad teha mõistetavaks ja arusaadavaks.
Eesti haridussüsteem baseerub enamasti kuival ja kasutul faktiteadmisel,
lastele tuleb see teha "elusaks". Meie koolisüsteem seda sageli ei
võimalda ja olgem ausad - õpetajad ka sageli ei viitsi ! Mul on siiani meeles
minu astronoomia õpetaja, kes ühel päeval meid oma koju kasvuhoonesse
tassis. Parasjagu oli käsil Päikesesüsteemi õppimine. Kõrvitsa panime
keskele Päikeseks ja sealt edasi ridamisi muyid köögi ja aedvilju ! Mäletan
siiani, et Pluuto on kõige kaugem planeet ja kõige väiksem. Meil oli selleks
HERNES !
