1990. aastate teisel poolel aitas Remmeli julge tegutsemine peatada raietööd Rae vallas asuvas Lehmja hiietammikus. Samuti on ta teadlasena andnud suure panuse Kunda, Kautjala Taaritammemäe ning Paluküla Hiiemäe kaitsmisse.

Remmeli sõnul jätkas ta Lehmja hiietammikut kaitstes oma isa, Jaan Remmeli, alustatud tööd. „Jõuan ikka ja jälle oma kodukandi paiakade juurde tagasi. Tegelen praegugi Lehmja pärimustega ning saadud tunnustus on mulle suureks auks ja innustuseks“ sõnas Remmel.

Remmel on tänuväärselt tegutsenud ka hiiepärimuse tutvustamisel. Eesti Rahvaluule Arhiivi andmetele tuginedes andis ta 1998. aastal välja seni ainsa üksnes hiiepaikadele pühendatud raamatu „Hiie ase“.

Pidulikul väljakuulutamisel vöötati Hiie sõber rahvariidevööga ning Maavalla koja vanem Ahto Kaasik andis üle sepistatud kirve, mis tähistab järjepidevust, kindlameelsust ja oskuslikkust. Ajalooliselt on kirves väärikas sõja- ja tööriist ning nõidumisvahend, mida on kasutatud ka pühapaikade kaitsmiseks.

Tunnustamissündmusel tänati lisaks mitmeid asutusi, väljaandeid ning inimesi, kes on looduslike pühapaikade uurimisele, tutvustamisele ja hoidmisele oluliselt kaasa aidanud.

Rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) hinnangul on ajaloolised looduslikud pühapaigad inimkonna vanimad looduskaitsealad, mis hoiavad nii looduslikku kui ka vaimset mitmekesisust. Soome-ugri rahvaste jaoks on looduslikud pühapaigad ja nendega seotud tavad oluline osa ühisest identiteedist. Eesti kultuuriministeerium kinnitas 2008. aastal looduslike pühapaikade päästetöödeks riikliku arengukava.