Suur osa Haapsalu lahest on optiliselt madal (põhi paistab). See tähendab, et suur osa kaugseire sensorite poolt mõõdetud signaalist ei kirjelda mitte vee, vaid merepõhja optilisi omadusi.

Samal ajal, kui mereuurijad mõõdavad paadist mõne meetri sügavust merepõhja, sealseid taimi ning vee koostist, lendab neist üle spetsiaalse mõõteaparatuuriga lennuk. Hiljem võrreldakse kogutud andmeid, et saada selgust, kas tulevikus saab mõõtetööd teha vaid lennukilt või satelliidilt tehtud pilte analüüsides.

„Kaugseire on selline valdkond, mis kasutab ära  valguslainete omadusi. Näiteks mõõdame me tagasipeegelduvat valgust erinevatelt pindadelt ja lähme siis nii-öelda nendesse uurimisala erinevatesse piirkondadesse,“ selgitab Kotta. Pärast vaatlusandmete saamist külastavad teadlased valitud kohti, et teada saada, mis seal tegelikult kasvab ja elab. Nii luuakse seoseid, kas ja kuidas  tagasipeegelduva valguse intensiivsus ja elustik omavahel seotud on.

Selliseid teadmisi on vaja juba seetõttu, et viimasel ajal on meri muutunud atraktiivseks keskkonnaks mitmesuguste äriliste ettevõtmiste jaoks (laevandus, tuulepargid jms). Selleks, et erinevad huvid konflikti ei satuks (sh. looduskaitse) ning meil oleks puhas Läänemeri ka lastelastele pärandada, tuleb kõiki inimtegevusi ettevaatlikult korraldada.

Selliseks mereplaneerimiseks on vaja aga väga palju ruumiandmeid ja teadmisi põhjus-tagajärg seoste kohta. Klassikaliste meetoditega andmete kogumine jääb inimressursi taha ja seetõttu ongi kaugseire sedavõrd perspektiivne valdkond.