Eesti Rohelise Liikumise vabatahtlikud toovad Bioneeri lugejateni ajakirjas Network News ilmunud intervjuu Darek Urbaniakiga, kes on liikumise Friends of the Earth Europe liige ja tõrvaliivade kasutuselevõtu vastu võitleja.

Miks on tõrvaliiv halb?

Lihtsamalt öeldes, tõrvaliivad on levinuim kliimavaenulikem transpordikütuse allikas, mida tänapäeval kasutatakse. Tõrvaliivade tekkimise keskkondlikud ja sotsiaalsed tagajärjed on tõsised – õhu- ja veereostus, rikkumata taigade ja rabade hävinemine, maakasutuse muutumine, katastroofiline bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja laastav mõju põlisrahvaste kogukondadele. Kasvuhoonegaaside heitkogused (GHG – i.k. greenhouse gas emission) tõrvaliivast kütuse tootmiseks on 3 kuni 5 korda kõrgemad, kui tavalisest naftast tootmise puhul.

Kui palju energiat kulub tõrvaliivadest kütuse eraldamiseks ja selle  töötlemiseks, näitavad suured heitkogused. Kütusefirmad kasutavad tihti looduslikku gaasi (üks puhtamaid looduslikke kütuseid) tootmise tarbeks: igapäevaselt kasutatav gaasikogus Kanadas, hetkel maailma suurim tõrvaliivadest kütuse tootja, on piisav 25% Kanada majapidamiste kütmiseks. CO2 heitkogused Kanada tõrvaliivadest kasvavad ennustuste kohaselt 2020. aastaks 127 – 140. miljoni tonnini, ületades praeguse Belgia heitgaaside taseme.

Tõrvaliivast kütuse tootmine on ühtlasi ka väga ressursimahukas – umbes kahe tuhande kilogrammi tõrvaliiva töötlemisest saab ühe barreli kütust (158.987 liitrit), kusjuures iga barreli töötlemiseks kulub omakorda veel 800 liitrit vett. Ainuüksi Kanadas toodetakse 1.2 miljonit barrelit päevas ning see arv kavatsetakse 2030. aastaks tõsta 5 miljonini. See aga paneb elutähtsatele maa-ja veeressurssidele ning neist sõltuvatele kogukondadele väga suure surve.

Kanadas võidakse hävitada ligikaudu 3000 ruutkilomeetrit taigat, et saada ligipääsu tõrvaliivade ladestumiskohtadele, samal ajal kui ülejäänud 137 000 ruutkilomeetrit võidakse killustada seismiliste katseliinide, teede, torujuhtmete, ja puurimisalade niidistikuga kohapealsete puurimisoperatsioonide tarvis.

Äärmiselt mürgised jäätmetiigid, mis on niivõrd suured, et on nähtavad kosmosest, on protsessi jooksul tekkinud jäätmete säilitajad ja sealt lekivad mürgid tihti kohalikesse veeallikatesse. Reostus on looduses põhjustanud väärarenguid, ning kõrgemat vähi- ja teiste haiguste esinemissagedust kogukondades, kes elavad tõrvaliivade töötlemispaikade läheduses.

Kanadas üksi katab tegevuspiirkond varsti üle 140 000 ruutkilomeetri – suurema ala, kui on seda Inglismaa – ja alade taastamine on muutumas tõsiseks probleemiks. Alberta valitsus Kanadas nõuab, et firmad taastaksid maa peale kasutamist nii, et seda oleks võimalik hiljem uuesti kasutada, nagu seda enne kaevandamist tehti. Hoolimata ligi neljakümneaastasest  tõrvaliivade kaevandamisest, ei ole Alberta valitsus siiani mitte ainsat hektarit maad, kus on kaevandatud,  taastatuks tunnistanud.

Lühidalt öeldes, tõrvaliivade töötlemine kujutab endast mõõdetamatut keskkondlikku ja sotsiaalset riski ning tõrvaliivade kasutamisele suunatud infrastruktuuri, ressursse ja kapitali võiks paremini ära kasutada üleminekul madala süsinikusisaldusega energiatarbimisega majandusele.

Miks on see teema muutunud järjest pakilisemaks?

Tõrvaliivadest kütuse tootmine ei ole enam kanadakeskne. Meie hiljutine raport näitab, et kütusetootjad investeerivad tõrvaliivade kaevandamise arendamiseks üle kogu maailma. Uued tõrvaliivade lademed ja teisi mittetavapäraseid kütuseallikaid on avastatud, või on juba kasutusele võetud, sellistes maades nagu Venetsueela, Madagaskar, Kongo, Venemaa, Jordaania, Nigeeria, ja Angola. Asi on pakiline, kuna mittetavapäraseid kütuseallikaid tahetakse hakata kasutama üle kogu maailma.

Arvestades tekitatud kahjustuste ulatust Kanadas võib oodata, et maades, kus on nõrgem valitsus ja leebem keskkonnaalane poliitika, on tõrvaliivade töötlemise tagajärjed veelgi laastavamad. Praegune arutelu kütusekvaliteedi direktiivide ümber (FQD – Fuel Quality Directive) pakub EL-le võimaluse sulgeda oma uks nende hävitavate toodete ees ja määratleda nende jaoks ülemaailmne standard.

Mida peaks EL teie arvates tegema?

EL peaks kehtestama kindlad reeglid – ta peab näitama, et võitleb tõsiselt kliimamuutuste vastu ning ta peaks tegema tõsiseid poliitilisi samme ennetamaks meie majanduse “rekarboniseerumist”. EL ettepanek piirata transpordikütuse kasvuhoonegaaside heitkoguseid – Artikkel 7a FQD – sätestab sihtmärgina 6% vähendamise (10% kokku, kaasa arvatud 4% vabatahtlikku vähendamist). Kuid siiski ohustab kõne all olev eelnõu antud õigusakti – see ei erista naftaprodukte neist eralduvate kasvuhoonegaaside järgi, vaid vaatleb suure süsinikusisaldusega allikaid, nagu tõrvaliivad, samaväärsetena vähem süsinikku õhku paiskavatega.

EL peaks tagama, et FQD võtaks arvesse fossiilkütuste kasutamisega tekkinud  tegelikku ökoloogilist jalajälge, demotiveeriks mittetavapäraste kütuseallikate kasutamist ning edendaks puhtamate kütuste kasutamist. Samuti peab EL tagama, et Euroopa Investeerimispank ja Liikmesriikide Ekspordikrediidi agentuurid ei toeta avalikult projekte, mis on seotud tõrvaliivadega ning ei soosi uusi investeeringuid, mis on suunatud masuuti, tõrvaliivadesse või põlevkivisse. Ta peaks välja saatma selge signaali, et investorid peaksid investeerima taastuvatesse energiaallikatesse.

Kas Euroopa Parlament on antud probleemi suhtes seisukoha võtnud?

Euroopa Parlamendi teadlikkus tõrvaliiva ümbritsevatest probleemidest on tõusnud. 5. mail hääletas Euroopa Parlament otsuse poolt, mis väljendab muret tõrvaliivade kaevandamise tagajärgede pärast globaalsele keskkonnale kõrge CO2-heitme tekitamise pärast tootmisprotsessi käigus ning ohu suhtes, mida see kohalikule bioloogilisele mitmekesisusele kujutab.

Lähtudes komisjoni ettepanekust FQD Artikkel 7a kasutamiseks, võib komiteemenetlusse protsessi teatud staadiumites olla kaasatud ka Euroopa Parlament – mis annaks parlamendile õiguse näidata vajadust eristada kütuseid tootmistehnoloogiate kasvuhoonegaaside tekitamise järgi.

Kas võitlus tõrvaliivade vastu võib ohustada EL energiajulgeolekut?

Vastupidi, EL 2020. aasta strateegias tuuakse esile Euroopa praegust sõltuvust imporditud fossiilkütustest kui suurt ohtu majanduslikule turvalisusele.

“Business as usual” (BAU) prognoosid näitavad, et fossiilsed kütused jäävad 2007. kuni 2030. aastani põhilisteks energiaallikateks.

IEA järgi kasvab keskmine reaalne hind imporditud nafta eest $100-ni barreli eest aastaks 2020 ja $115-ni barreli eest aastaks 2030. Euroopas, kus imporditakse 2030. aastaks ennustuste kohaselt 93% naftast ja 84% vajaminevast gaasist, on sellise pidevalt tõusva energia arve  mõju majandusele ja energiajulgeolekule ilmselge.

Euroopa sõltuvuse vähendamine järjest kallimatest fossiilsetest kütustest on eluliselt oluline meie edasisele energiajulgeolekule. Investeeringute suurendamine üha kallimatesse marginaalsetesse naftaallikatesse  või veelgi süsinikumahukamate alternatiivsetesse allikatesse, nagu tõrvaliivad, ainult süvendab probleemi.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta