Rakverest Tartu poole viiva tee ääres metsas peituvad Punamäed. Väike oosipealne, kuhu kunagi meie esiisad linnuse rajasid. Nii räägib selle paiga kohta infotahvel.

Saanud neid lugedes natuke targemaks jään sinnasamasse laagrisse, sest suvi kestab kauem kui üks oosipealne käik. Poole päeva jooksul tervitati mind viisakalt pea kümmekond korda  matkajate poolt. Tervitasin kõiki vastu ja tõden, kui viisakad on paljud metsas kõndijad.

Kuid ühe eluka viisakust ma siiski tunda ei saanud. See oli mutt, kes ennast otse minu matkamati alt tagurpidi maa seest välja ajas. Lahkusin oma lebamisasemelt ja tervitasin teda viisakalt. Lasin tal oma teed minna.

Mühakas nagu mutt, ei tervitanud ta mind mitte kuidagi vastu ja kadus samblakihi alla. Kombetu mutt jäi mulle eluks ajaks meelde, sest seda ei juhtu iga päev, et keegi sinu keha alt maa peale ronib.

Ka õhtused kahejalgsed huvilised ja möödakäijad tervitasid mind laagriplatsil viisakalt. Ometi muti ebaviisakus oli selle päeva naelaks.

Punamäed, 2001.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!