Bioneer avaldas mõned ajad tagasi loo sellest, kuidas Eesti maapõueressursid saavad kaasa aidata rohepöördele. See lugu põhjustas küllatki vastakaid arvamusi, mis levisid laialt. Palusime Eesti Rohelisel Liikumisel esitada omapoolne seisukoht. 

Rohepööre peab kõigis sektorites olema vajadus-, mitte kasumipõhine. Ressursikasutuse mudelid, mis on toonud meid tänasesse kliima- ja elurikkuse kriisi, ei saa meid siit välja aidata ning ükskõik kui kõrge on mõne toorme hind, peab olema meie esimene küsimus iseendale kõigepealt kas ja siis kui palju meil seda päriselt vaja on?

Enne uute kaevanduste rajamist tuleb ammendada ringmajanduslikud ja taaskasutuslikud võimalused vajaliku materjali hankimiseks. Samal ajal tuleb rääkida piisavusest ning mitte toota ning tarbida pelgalt majanduse kasvu nimel – see tähendab muuhulgas, et tehnoloogia, mis kasutab piiratud ressursse, peab olema maksimeeritud elueaga ja remonditav.

Fosforväetisi on aastakümneid nii Eestis kui Euroopas üle kasutatud ning fosforireostus meie veekogudes on suur. Elurikkuse kriis tähendab, et peame minema üle kestlikumale, agroökoloogilisele põllumajandusele, kasutades võimalusel nt oluliselt vähem toorainet kasutavat vajaduspõhist täppisväetamist ja/või alternatiivseid fosforiallikaid.

Iga kaevandamine on suure mõjuga ümbritsevale ökosüsteemile, mistõttu hind maailmaturul ei saa olla ainus argument. Loomulikult on meil mõningaid ressursse rohepöördeks vaja ning (loodetavasti) suudame me Euroopas kaevandada eetilisemalt ja keskkonnasõbralikumalt, kui nt Aasias või Lõuna-Ameerikas, kuid sellega koos vajame me majandussüsteemi paradigma vahetust: piisavus, mitte kasum, peab määrama kaasneva kahju ulatuse.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta