teisipäev 29. juuli

wiseman interactive oü

rmk
kik
Kysk

Eesti tüdruk vabatahtlikuna Senegalis: „Iga ootamatu külalise jaoks peab majapidamises alati vähemalt teed leiduma.“

Küsis ja toimetas Grete Kõrgesaar

25.mai 11, kolmapäev Saada sõbrale Prindi artikkel
Eesti tüdruk vabatahtlikuna Senegalis: „Iga ootamatu külalise jaoks peab majapidamises alati vähemalt teed leiduma.“
Liisbet kohalike naistega kooli ristimisel Foto: erakogu

Liisbet Erepuu on hakkaja ja üdini positiivne noor neiu, kes osales EVS vabatahtlikuna projektis „Voices from around the world II“. Selle raames elas ja töötas ta kuus kuud Lääne-Aafrikas, Senegalis, Casamance´i piirkonnas, Sédhiou linnas, kus õppis tundma nii kohalike külalislahkust kui ka nende probleeme.

Intervjuus Bioneer.ee-le jutustab Liisbet oma unustamatust kogemusest ning selgitab muuhulgas, millised on Senegali kombed, uskumused ja väljakutsed.  

Kuidas sai sinust EVS vabatahtlik?

Võib öelda, et minust sai EVS vabatahtlik juhuse läbi – olin küll mõelnud, et varem või hiljem tahaksin vabatahtlikusse teenistusse astuda, ent tol hetkel ma konkreetse projekti otsimisega küll ei tegelenud.

Olin juba ülikoolis uut õppeaastat alustanud, kui sain ühel päeval kirja üleskutsega minna vabatahtlikuks Senegali. Esialgu jätsin kirja üleüldse tähelepanuta. Ent kui ma selle viimaks siiski läbi lugesin, hakkas kõnealune projekt mulle tõsist huvi pakkuma. Otsustasin kandideerida – tulgu, mis tuleb. Kuna projekti alguseni oli tol hetkel jäänud vaid veidi enam kui kuu aega, hakkasid asjad kiiresti liikuma. Varsti saingi teada, et olin konkreetsesse projekti välja valitud.

Kuidas sa ennast ja oma lähedasi minekuks ette valmistasid?

Nagu öeldud, hakkasid asjad kiiresti liikuma. Ma ei olnud oma lähedasi ja sõpru isegi jõudnud informeerida sellest, et kandideerin. Ainult ema teadis. Kui siis talle helistasin ja oma minekust teada andsin, ütles ta naljatledes, et ei tea, kas nutta või naerda. Naerda – ma ei kahelnudki, et ta sisimas rõõmustab. Ta on alati mu valikuid toetanud, varem või hiljem. Ema hakkaski kohe innukalt uurima, millise projekti ja sihtriigiga tegemist – valmistas end iseseisvalt ette. Isa arvas esimesel hetkel, et tegu on naljaga – ilmselt seetõttu, et talle taoline uudis niivõrd meelt mööda oli.

Ainus, mille pärast ta muret tundis, oli see, et olles näinud sealset eluolu, ei pruugi ma tahta sealt lahkuda (tal oli muidugi õigus). Isa luges samuti iseseisvalt üht-teist ning seejärel arutlesime eesootava üle. Esimestel päevadel olin mina see, kes end ebakindlana tundis – siis olidki vanemad ja sõbrad need, kes mind julgustasid.

Tagantjärele võin öelda, et olin end minekuks isegi liialt ette valmistanud. Kohale jõudes ihkasin suuremat üllatusmomenti. Samas olen veendunud, et enne võõrasse kultuuriruumi sisenemist tuleb end mingil määral ette valmistada. See on juba küsimus austusest kohalike traditsioonide vastu. Lugesin reisi- ja juturaamatuid, mis kohalikku olustikku edasi püüavad anda, uurisin Internetis leiduvaid materjale, k.a nende vabatahtlike blogi, kes sama projekti samas sihtriigis parasjagu lõpetamas olid. Prantsuse keelt, mis on Senegalis riigikeeleks, püüdsin samuti kiirkorras üles soojendada.

Milles seisnes sinu töö vabatahtlikuna?

Kõigepealt tuleks mainida, et meid oli kokku seitse: kaks prantslast, kaks itaallast, üks austerlane, üks eestlane ning üks senegallane – meie mentor. Töötasime ONG Enfance et Paix (MTÜ Lapsepõlv ja Rahu) juures, mille eesmärk on laste ja naiste õiguste kaitsmine, hariduse kvaliteedi parandamine, kogukonna tervise edendamine, loodusvarade haldamine, ettevõtluse toetamine maapiirkondades ning dialoogi arendamine piiriülesel tasandil. Meie töö vabatahtlikena seisnes samuti rohkemate võimaluste pakkumises kohalikule kogukonnale, eelkõige lastele ja noortele. Seda võimaldasid nii teisest kultuuriruumist pärinevad teadmised ja ideed kui ka Euroopa Komisjoni rahaline toetus. Lisaks individuaalsetele tegevustele nagu tants, teater ja inglise keel minu puhul, oli meil suur hulk ühistegevusi. Tegime kohalikus raadios kultuurisaadet, panime püsti vabaõhukino, valmistasime ette töötuba invaliidsete laste õigustest, töötasime lasteaialastega, korraldasime ülelinnalise tervisekõnni- ja jooksu, tervisepäeva ning rahuteemalise ürituse, mille eesmärk oli kutsuda üles lõpetama tsiviilsõda, mis Casamance´i piirkonnas 1990. aastast alates käimas on. Meie tegevuste kohta leiab lisainformatsiooni siit.

Mis sulle oma töö juures kõige enam meeldis?

Mulle meeldis, et see töö oli nii inimlähedane. Ma leian, et taolist tööd ei tuleks teha ainult klassiruumis ja kellast kellani. Vabal ajal otsisid lapsed mind kas töö juurest või kodust üles, ajasime juttu, vahel kurtsime ka muresid. Mõnel juhul andis tunda kodusoojuse puudumine. See isiklik vahekord tuli kasuks ka õppetöös, nad olid alati tunnis kohal ning töötasid huviga kaasa. Ja nüüd see tagasiside, mis sa saad. Kui vanemad õed-vennad või lapsevanemad sind tänama tulevad, siis saad ju aru, et midagi on korda saadetud. Aga see on ikkagi eeskätt andmise ja saamise küsimus. Olen kindel, et nemad õpetasid mulle rohkem kui mina neile.

Liisbet Erepuu Senegalis4
"Vabal ajal otsisid lapsed mind kas töö juurest või kodust üles, ajasime juttu, vahel kurtsime ka muresid." Foto: erakogu

Mis sulle Senegalis aga raskusi valmistas?

Esimesed paar kuud olid natuke keerulised, kuna kohalikud ei tulnud kõikide mõtete-plaanidega kaasa. Näiteks pikapäevarühm, mida kolm korda nädalas läbi viia soovisime, et aidata noortel koduseid ülesandeid lahendada ning kontrolltöödeks valmistuda. Kodus neil, eriti tüdrukutel, õppimiseks aega ei jää: tuleb pesta pesu, koristada, teha süüa, pesta nõusid. Ent tegevusplaan oli pidevas muutumises, ebapopulaarse tegevuse asendasime teisega. Ei tohi unustada, et me ei lähe sinna mitte oma soove ja ideid peale suruma, vaid peame kuulama, mida kohalik kogukond meilt ootab. Vastasel juhul jookseme peaga vastu seina.

Kuidas suhtusid sinusse ja eurooplastesse üldiselt kohalikud inimesed?

Kesk- ja Lääne-Aafrika riikides, eriti aga Senegalis, Gambias ja Malis, kutsutakse „valgeid“ nimega toubab. See ei viitagi otseselt muule, kui nahavärvile, ent mõnel juhul omandab see siiski ka negatiivse varjundi. Täiskasvanute suust kuuleb nime toubab tänaval harva järele hüütavat, see-eest laste seas on see üldlevinud viis „valge“ tähelepanu püüdmiseks. Üldjuhul on asi lihtsalt selles, et nad ei tea sinu päris nime, mille järgi sind kutsuda. Siis tulebki minna juurde ja end tutvustada. Järgmisel korral võid sa heal juhul juba kuulda sõna toubab asemel oma nime hüütavat. Taolised hüüded on aga massilised ning end kõigile tutvustada on võimatu.

Vahe on kindlasti ka suhtumises turisti ja vabatahtlikusse. Vabatahtlikku tööd hinnatakse seal üldiselt kõrgelt, kuna aidates mistahes tüdrukuid-poisse, aitad sa nende „õdesid-vendi“.

Meenub vaid üks negatiivne vahejuhtum. Valmistasime ette vabaõhukino ning kutsusime paar kohalikku noort endale appi. Üks tuligi, teine aga hõikas talle järele: „Ära mine! Need on kolonialistide järeltulijad!“

Millised olid sinu elamistingimused?

Elasin kohalikus peres, jagades tuba itaallannaga. Kõrvaltvaatajad on nimetanud meie elamist askeetlikuks. Mina ütleks, et midagi ülearu just ei olnud, aga kõik eluks vajalik oli olemas. Elasime küll kohvrite otsas ja magasime õhukesel poroloonmadratsil, aga me ju teadsime, et taoline situatsioon on ajutine. Pesemisruum ja väljakäik olid samuti maja peal olemas. Ainus, millest ehk puudust tundsime, oli külmkapp, mis paljudes peredes siiski olemas oli ja mis kõrgeid temperatuure arvestades ära oleks kulunud, ning privaatsus, kuna trellitatud akent kattis vaid kardin ja ukski tuli alati lukustada, et mõni naabrilaps või kits tuppa ära ei eksiks. Elektrikatkestused olid muidugi igapäevased ja sellest tulenevalt ka veekatkestused, ent siis sai taskulambiga kaevule mindud.

Liisbet Erepuu Senegalis5
Senegali kutsutakse külalislahkuse maaks. Ei leidu vist ühtki kodu, mille uksed külalistele avatud poleks. Foto: erakogu

Mis on Senegali tunnuseks? Mille poolest see riik teistest eristub?

Lisaks kodusoojusele saime tunda külalislahkuse tähendust mitmetes linnades ja külades üle Senegali ning isegi naaberriigis Malis, kus Senegalist pärit tuttavate tuttavad meid oma majapidamisse lahkelt vastu võtsid.

Omaette rituaal on teejoomine. Kui tekib isu kellegagi juttu puhuda, minnakse ja istutakse oma maja ette ning hakatakse teed keetma. Varsti on kohal hulk kaaslasi, kellega vestelda ning teed juua. Iga ootamatu külalise jaoks peab majapidamises alati vähemalt teed leiduma.

Téranga on see, mille üle nad ise kõige enam uhkust tunnevad ning mis sealsesse keskkonda ja kultuuri kiiresti sisse elada võimaldab.

Millesse usutakse ja mis sellega kaasas käib?

Religioon on Senegalis igapäeva lahutamatu osa. Enamik senegallastest on moslemid, kristlased moodustavad vaid 5% kogu rahvastikust. Ei tohi unustada, et koraani tõlgendatakse maailma eri paigus väga erinevalt. Senegal kuulub kindlasti nende riikide hulka, kus islam rahumeelselt avaldub. Usutakse, et Jumal on kõikvõimas – Dieu est grand (Jumal on suur) – ning juhib igapäevaelu. Mitte inimene, vaid Jumal on see, kes võib meie üle kohut mõista ning meid vajadusel karistada. Islam lubab teadupärast polügaamiat, mida ka Senegalis rakendatakse. Abielludes sõlmitakse leping, mille kohaselt on konkreetne abielu kas polügaamne või mitte. Polügaamse abielu korral võib mees olla seaduslikult abielus nelja naisega korraga.

Lisaks Jumalale usutakse Senegalis müstilistesse olenditesse, eelkõige kuradisse. Välditakse pimedas ringiliikumist, seda eeskätt kõrvalistel teedel.

Mille poolest erinevad sealsed inimesed sinu arvates eestlastest?

Raha on tabuteema, sellest üldjuhul ei räägita. Raha on vaja selleks, et toit oleks laual ning et laste, õdede-vendade või koguni lähisugulaste õppemaksud oleksid tasutud. Iseennast jäetakse alati tagaplaanile. Olukorras, kus puuduvad võimalused, puudub ka asjade kultus. Ent rikkust taga ei nuteta. Tõeline mure on lähedase inimese haigestumine.

Millised on peamised stereotüübid?

Peamine stereotüüp, mis „valgeid“ puudutab, on ikka see, et kui sa seal oled, siis järelikult oled sa turist ja sa poleks seal, kui sul poleks palju raha. Taoline hoiak pole üldiselt omane neile, kel „valgetega“ isiklik kokkupuude on olnud.

Milline on kohalik peremudel? Millised on mehe ja naise rollid?

Senegalis leiab eest mitmeid peremudeleid. Kõige traditsioonilisem on siiski mitme põlvkonna kooselu: vanavanemad, vanemad, lapsed. Näiteks vanavanemad ja nende pojad oma peredega. Kuna suremus on kõrge, siis on perekonnad pidevas muutumises. Juhul kui naise abikaasa sureb, abiellub naine võimaluse korral tema vennaga. Lapse vanemateks võivad ühel hetkel kujuneda hoopis tema onu ja onunaine või tädi ja tädimees. Sama ema ja sama isa olemasolu õdede-vendade puhul on harv nähtus. Kui see nii on, ei jäeta seda rõhutamata.

Polügaamia võib tähendada nii seda, et mees jagab kodu mitme naisega, kui ka seda, et naised elavad eri linnades ja mees jagab end mitme kodu vahel.Tänapäeval paljud kohalikud noored polügaamiat ei toeta.

Siit jõuamegi mehe ja naise rollide juurde. Naise roll on pesu pesta, koristada, süüa teha, nõusid pesta, lapsi kasvatada. Kui aga naine tööl käib, palgatakse koduabiline (tavaliselt noor tütarlaps, kes koolis ei käi), et ta süüa valmistaks ning kodu korras hoiaks. Mehel taolised kohustused puuduvad. Seaduse ees on ta muidugi kohustatud oma naist või naisi ja peret üleval pidama, ent see ei pruugi alati nii toimida. Mees on sealses ühiskonnas kõrgendatud seisuses. Nii on näiteks ka naine see, kes meesterahvale istet peab pakkuma.

Liisbet Erepuu Senegalis6
Lapsi on peredes palju ning eelisjärjekorras saadetakse kooli poisid. Foto: erakogu

Kuidas kasvatatakse lapsi?

Kahjuks tuleb paljudes peredes ette, et lastel puudub igasugune sõnaõigus. See omakorda tekitab probleeme koolis, kuna lastel kas puudub väljendusoskus või nad lihtsalt ei söanda oma mõtteid välja öelda.

Kuidas on Senegalis lood haridusega?

Probleemid hariduses tulenevad nii ametlikust haridussüsteemist kui ka võimaluste puudumisest väljaspool seda süsteemi. Lääne-Aafrika riikides on nimelt äärmiselt madal lugemis- ja kirjaoskuse tase, seda eriti maapiirkondades ning tüdrukute ja naiste seas. Üheks põhjuseks on kõrged õppemaksud.

Teiseks põhjuseks on tüdrukute varajane abielu ja lastesaamine, mis nende kooliteele punkti paneb. Puudu on õpetajatest, eriti aga naisõpetajatest, samuti õppematerjalidest. Paljud tüdrukud lahkuvad koolist meesõpetajate ahistamise tõttu. Puudulik on ka infrastruktuur.

Ka lüngad haridussüsteemis tekitavad seega ebavõrdsust meeste ja naiste vahel. Lugemis- ja kirjaoskuse puudumine lõikab ära ligipääsu Internetile ning teistele info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatele. Samuti puudub võimalus osaleda poliitiliste otsuste tegemises. Laste suremus on tunduvalt suurem peredes, kus emadel puudub keskharidus.

ONG Enfance et Paix juurde kuulub kool, mis on mõeldud nii noortele emadele, orbudele, vähesemate materiaalsete võimalustega noortele kui ka neile noortele, kes on teistest koolidest madala õppeedukuse tõttu välja langenud. Mitmed meie sealsed tegevused olidki suunatud selle kooli õpilastele.

Milline on kohalik toit ja toitumisviisid?

Süüakse kolm korda päevas ning enam-vähem kindlatel kellaaegadel. Hommikusöögiks on sai šokolaadi või majoneesiga, juuakse kohvi. Lõunaks süüakse riisi, mis on valmistatud erineval kujul ning serveeritud erinevate lisandite ja kastmetega. Kõige levinumateks roogadeks ning ühtlasi minu lemmikuteks olid tiebou dienne (maitsestatud riis, praetud/grillitud kala, erinevad juurviljad, spetsiaalne lisand nimega bissap, gratineeritud riis), yassa (valge riis, tavaliselt porganditükkidega, preatud/grillitud kala/kana , sidruni ja sinepiga maitsestatud sibulakaste, bissap) ja mafé (valge riis, maapähkli-tomatikaste loomaliha ja juurviljadega, bissap). Õhtusöögid on väga erinevad, näiteks praetud kala ja kartul, salatilehed, tomat, kurk ning sibulakaste või siis pasta loomalihaga või siis couscous erinevate kastmetega.

Tavaliselt istutakse ringiratast põrandal vaiba peal ning süüakse ühest toidunõust, seda kas siis lusika või käega, harvem kahvliga. Söömiseks kasutatakse loomulikult ainult paremat kätt.

Liisbet Erepuu Senegalis3
Kankouran tuleb tänavale, et ettejuhtuvaid naisterahvaid füüsiliselt väärkohelda Foto: erakogu

Millised on huvitavamad ja eripärasemad kombed või traditsioonid, mis sulle silma hakkasid?

Muusika ja tants on mõlemad Senegalis väga tähtsal kohal ning käivad käsikäes. Hetkel sekundeerib rahvuslikule mbalax´ile viimase aja moetants youza. Tantsitakse piltlikult öeldes sünnist surmani. Meie naaber ütles kord, et ega senegallased tööd ei viitsi teha, nemad ainult tantsiks. Ent nad on altid ka võõrale kohalikke tantsusamme õpetama ning rõkkavad rõõmust, kui nende õppetöö vilja kannab. Siinmail tuntud artistidest, kes Senegalist pärit on, võiks nimetada Youssou N´Dour´i ja Akon´it.

Üks eripärane traditsioon, mis ei ole seotud ei muusika ega tantsuga, avaldub aeg-ajalt tänavapildis. Kõigepealt läheb meesterahvas metsa, kus end kankouran´iks maskeerib, ning tuleb seejärel tänavale, et kõiki ettejuhtuvaid naisterahvaid, eeskätt siiski mustanahalisi, füüsiliselt väärkohelda (lüüa, peksta). Naiste ülesanne on teda nähes põgeneda ning esimesse ettejuhtuvasse hoonesse varjule minna. Kuid mitte alati ei ole kankouran negatiivset tähendust omanud, algselt otse vastupidi. Traditsiooni taust on religioosne ning seotud poiste ümberlõikamisega. Välimuselt meenutab kankouran küll kõige suuremat sõpra Leopoldi, ent välimus, teadagi, on petlik.

Milline kogemus on sulle eriti eredalt meelde jäänud?

Tegime kohalikus raadios kultuurisaadet. Kord oli saate teemaks keskkond ning minu toimetada muusikarubriik. Kui siis kõlas katkend laulust „Las jääda ükski mets“ (helilooja Andres Valkonen, sõnade autor Leelo Tungal) Tõnis Mägi esituses, oli emotsioon ülev.

Sarnane tunne valdas mind ka siis, kui paarkümmend mustanahalist tüdrukut „Kodulaulu“ (helilooja Olav Ehala, sõnade autor Juhan Viiding) saatel tantsisid.

Üks hoopis teistsugune, ent samuti ere mälestus on seotud kooliga, mis asub Sédhiou linnast 40 km kaugusel Kéréwane´i külas. Detsembri lõpus tegi selle kooli direktor mulle ettepaneku hakata kooli ristiemaks. Veebruaris toimuski ristimistseremoonia, mille läbi koolile minu nimi anti.

Liisbet Erepuu Senegalis2
Kohalik kool, mis ristiti Liisbeti nime järgi Foto: erakogu

Kuidas on see kogemus sind muutud?

Saadud kogemus on mitmetasandiline, nii professionaalne, kultuuriline kui ka praktiline. Palju mõjutas kohalikus islamiusulises peres elamine. Religiooni tähtsusele mõtlen nüüd rohkem, eriti arvestades Eesti konteksti. Kindlasti on ka prioriteedid ja väärtushinnangud rohkem paika loksunud.

Mis saab edasi?

Loen hetkel käsiraamatut „Maailmaparandaja teejuht: arengukoostööst ja sellest, kuidas sina saad panustada“. Maailmaparandajaks ma end kindlasti ei pea, küll aga pean oluliseks jätkata koostööd Senegaliga, eeskätt Sédhiou linna ja Kéréwane´i külaga. Mõned ideed on juba olemas, nüüd tuleb otsida abikäsi, et need teoks teha.


EVS-i (European Voluntary Service) ehk EVT (Euroopa Vabatahtlik Teenistus) näol on tegemist Euroopa Liidu kodanikuharidusprogrammi Euroopa Noored (Youth in Action) alaprogrammiga nr 2. Programmi rahastab Euroopa Komisjon.

Projekt „Voices from around the world“ leiab aset kolmes sihtriigis: Indias, Nepalis ja Senegalis. Projekti koordineerivaks organisatsiooniks on CESIE (Itaalia) ning saatvateks organisatsioonideks samuti CESIE (Itaalia), Continuous Action (Eesti), Pistes Solidaires (Prantsusmaa) ja InfoEck (Austria). Vastuvõtvaks organisatsiooniks Senegalis on Enfance et Paix.


Artikkel valmis MTÜ Ökomeedia ja Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse koostöös







Bioneer soovitab:


Telli nädalane tasuta kokkuvõte Bioneeri olulisematest uudistest!