Ta kõndis mööda linna, mis talle väga meeldis. Kui ta aga linna surnuaiale jõudis, hakkas tal õudne. Vaadeldes hauaplaate, märkas ta, et siinsed inimesed olid kõik elanud ainult kaks-kolm aastat.

Mees põgenes kabuhirmus ja otsustas linnast lahkuda. Enne linnast välja jõudmist tuli talle vastu üks vanamees. „Millised koletised siin elavad!” hüüdis mees talle. „ Te tapate oma lapsi!”

Vastuseks näitas vanamees talle väikest raamatukest, mis tal kaelas nööri otsas rippus, ja ütles: „Iga laps saab täiskasvanuks saades samasuguse raamatukese. Sellesse raamatusse märgib üles ta oma elu iga hetke, iga minuti ja iga tunni, mil ta tunneb end tõeliselt õnnelikuna. Pärast inimese surma liidame kõik need hetked kokku – see ongi meie tõelise elu pikkus.”

Allikas: H.Raudla, R.Raudla "Kuldsed lood", kirjastus ILO