Vajaliku C-vitamiinilaksu sai Eesti talupoeg talvisel perioodil just kaalikast, sest tänu üliheale säilivusele, mis juurika vitamiiniomadustel sügisest kevadeni langeda ei lase, ning tõsiasjale, et C-vitamiini rohkuselt seljatab kaalikas isegi apelsini ja sidruni, polnud inimestel vitamiinilisa ilmselt mujalt vajagi.

Vaarvanemate toitumistarkusest tasub šnitti võtta, sest teaduslikku seletust kaalika tervislikust mõjust neil ju anda polnud, mistõttu veendumus juurvilja heast toimest kujunes läbi igapäevase söögipraktika.

Lisaks tõsiasjale, et kaalikas sisaldab pea kõiki B-grupi vitamiine ning karotiine, mis viljalihale kena kollase värvi annavad, tõstavad tema väärtust veelgi juurikas peituvad eeterlikud õlid, pektiinained, naturaalsed süsivesikud ning valgud. Kaalikas varustab meid ka mineraalainete, kaltsiumi, kaaliumi, magneesiumi, naatriumi, fosfori ning rauaga.

Kaalika pideval tarbimisel pole vaja karta kõhukinnisust ega vere kõrget kolesteroolisisaldust, sest kollane imevili soodustab tänu PP-vitamiini rohkusele taimsete valkude omastamist organismis. Kaalikas tugevdab südametööd ja närvisüsteemi ning C-vitamiini ja raua soodsal koosmõjul leevendab juurikas ka aneemia ohtu.

Eesrindliku kiudainete sisaldusega on kaalikas tõhus relv võitluses veresoonte lupjumise vastu, aidates neid elastsena hoida. Kaalika ergutusel eralduvad maksas mürgised ained hõlpsamini ja kuna kaalikas käitub meie organismis loodusliku antibiootikumina, pole ka külmetushaigustel kaalikafännide juurde asja. Kel juurikas regulaarselt menüüs, saab turgutust ületöötamisest kosumisel.

Pärast sellist kiidulaulu on muidugi selge, et kaalikast on tervise edendamisel palju kasu ning et vilja headest omadustest rohkem kasu lõigata, tuleks seda palju süüa.

Juurika võime säilitada keetmise-küpsetamise järel vitamiinide ja mineraalainete väärtuslikud omadused, avardab kaalikaroogade valmistamismeetodeid toorsalatist hautiste, suppide ning küpsetisteni. Dieedipidajaile on kaalikatoidud tabamus otse kümnesse, sest lisaks seedesüsteemi aktiviseerimisele ei anna vili mingeid lisakaloreid. Tavatoitujail tasuks aga suuremate söögi- ja joogiorgiate järel, näiteks pärast peatseid jaanipäevapidustusi, proovida üht iidset vanarahva nippi: teha nuumavale söömaajale otsa üks koormusvaba päev keedetud kaalikaga.

Kaalikale pühendatud paastupäeva võib ette võtta lausa kord nädalas. Selleks vali üks rusikamõõtu kaalikas, koori ja viiluta see ning keeda vähese soolaga mõniteist minutit kuni pehmenemiseni. Päeva jooksul pista pintslisse nii kaalikas kui ka selle keeduvesi.

Kaalika toormahlagi ei tasu põlata: kaalikast pressitud nektar võitleb edukalt põletike vastu. Toormahla tuleks juua just bronhiidi või kopsupõletiku põdejail; mahla mõru mekki annab mahendada sellesse segatud meega.

Ägedate sapi- ja soolepõletike põdejail tuleks aga kaalikat vältida, samuti on toores kaalikas lubamatu mao ülihappesusega inimestele.