Lindude ootamine ja saabumine on maarahvale olnud alati eriliselt tähenduslikud. Kevadekuulutajate saabumine paneb südame kiiremini põksuma ja toob suule rõõmsad tervitussõnad teinekord isegi eakal inimesel.

Ka tänavu on esimesed rändlinnud linnupäevaks juba kohal. Lääne-Eestis on nähtud kuldnokki, hallhaigruid ja laululuiki. Ruhnus õitsevad lumikellukesed. Kuid nagu suur kevad nii ka suurem lindude ränne on alles ees.

Et lindude kodutee oleks kergem, küpsetatakse linnupäeval tsirguvatsku ehk paistekakku ja viiakse anniks õue aiateiba otsa, puuriidale või mujale. Varem vaid Setomaal levinud tava on nüüd kodunenud mujalgi Eestis.

Tänapäeval küpsetatakse linnupäevaks tavaliselt juba saiakesi või linnukujulisi küpsiseid. Tsirguvadsas on tervistav vägi. Seda süüakse ise ja antakse mõnikord kariloomadelegi.

Tsirgupäeval on tehtud mõnesuguseid taigasid, et kanad hakkaksid paremini munele (mulgi ja võro k. looma, seto k. luuma) ja looksid oma munad kodus. Maakeeles tähendab loomine ka munemist. Maarahva vanad loomislaulud omakorda, mida on kaugelt üle saja, kõnelevad kõik linnust ja munadest. Meie hõimurahvastelgi on maailma loond lind, või kui täpne olla, siis maailm on sündind linnu loodud munadest.

Kaugel pole enam ka munapüha.

Pärimust sirgupäevast