Kõige rohkem kartsin lugemisühingu esinaisele Maili Vesiko-Liinevile külla minnes avaküsimust: “No mida sina siis viimati lugesid?” Et äkki ma pole väärtki seda lugu kirjutama.

Aga oh ei, Maili oli väiksema lapse just magama saanud, pakkus teed, hapukurke ja omatehtud leiba, ning vuristas veerand tunniga ette kõik lugemisühingu projektid. Nagu ta polekski ta mõnda aega kahe lapsega kodus olnud, vaid ikka kõigi tööde keskel.

Alles siis, kui Maili korraks peatub, saan küsida et milleks see kõik? Meenutan, et mulle meeldis küll kogu aeg lugeda, ainult lugemispäevikuid ma ei sallinud, kuna ei osanud juurde joonistada.

Maili ütlebki, et loomulik lugemishuvi ongi see kõige tähtsam, mitte sundus: “Peaasi, et loeb, pole tähtis, mida.” Tänapäevaseid suhtluskanaleid ja arvuteid ei pea ta kusjuures lugemise vaenlasteks, vaid leiab, et lastele peab raamatumaailma lihtsalt kavalamalt näitama ja kindlasti mitte näpuviibutusega. “Iga laps peab ise otsustada saama ja kui tal on meeldiv kokkupuude, valivadki paljud lugemise, sunduslikult mitte.”

Lugemisühingu teine aktivist Meeli Pandis täpsustab ühingu tegevuse teoreetilist tausta, mille järgi tuleb eristada lugemise kolme külge: formaalset kirjaoskust, funktsionaalset ning lugemust. Esimesega on Eestis hästi – 99,77% oli viimase rahvaloenduse andmeil kirjaoskajad, ülejäänud vajavad eriõpet, kuid täiskasvanud lugemis- või kirjutamisraskustega inimestele seda Eestis peagu ei pakuta ja logopeedidegi pidamine koolides on viimasel ajal löögi all.

Edasi. Funktsionaalne kirjaoskus tähendab loetust arusaamist ja selle kasutamist. “Loetakse meil justkui palju, aga arusaamine on nagu teiste ainetega – tuubitakse, aga elulist ülesannet ei osata lahendada,” võrdleb Maili lugemisprobleeme kooliõpetuse põhimõtteliste muredega.

“Kui laps ei tea, mis on parv või sahver, jääb “Kevade” kaugeks ja arusaamatuks”, näitlikustab Meeli. Võrreldes rahvusvaheliste loodusainete alaste uuringutega kardab Meeli uuest PISA testist kehvemat tulemust. Üheks põhjuseks peab ta hoiakut, et lugema õpetatakse algklassides ja edasi pole aineõpetajatel sellega asja. “Või kui, siis ainult kirjanduse õpetajatel ja sedagi mitte lugemisoskuste, vaid lugemuse suurendamisel,” arvab Meeli.

Lugemus ongi kolmas lugemise külg. Need numbrid kukuvad muidugi kogu maailmas nii tehnoloogia arengu kui alternatiivsete meelelahutuste tõttu, olgu viimasteks siis sport, muusika või alkohol.

Meeli näeb põhjust valikute kättesaadavuses: “Vaadake, kui palju on alkoholi reklaami võrreldes raamatute omaga.”

Lapsed loevad rohkem

Meeli sõnul on alati ka neid lapsi, keda ei saa raamatute juurest sporti tegema või kelle puhul peab lausa silmade pärast muret tundma. Üks Türgi teenindaja küsis talt ükskord, kas Kivirähu “Ussisõnad” on eestlaste piibel, et kõigil kaasas …

Siiski arvab ta, et praegused lapsed loevad rohkem kui eelmine põlvkond. Kas just raamatuid, aga sõnumeid, suhtlustekste, blogisid, teateid, uudiseid ja kõike muud, mida on täis meie reaalne ja virtuaalne maailm. “Nii et lood lugemisega on mitmekesised ja ma ei rõhutaks sõna teist, vaid esimest poolt,” muigab Meeli.

Just raamatute kättesaadavuse kohta on Mailil oma kindlad veendumused. Lugemisühingu tegemistest on tema lemmik muidugi ta enda juhitud “Lugemispesa” projekt, mis on viis aastat aidanud luua lasteaedadesse ja algkoolidesse mõnusaid lugemiskohti, kus loovust rikastavad padjad, vaibad ja raamatud koos. Nii mõnusad, et lapsed õpetajalt küsivad, millal nad jälle lugema võivad minna.

Raamat pole püha lehm

“Me ei saa lapselt küsida, miks sa raamatuid ei armasta, kui need asuvad kapi otsas ja all on vaid mingid närud,” räägib Maili. Raamat pole tema jaoks ka mingi “püha lehm”, millega midagi teha ei tohi – vajadusel saab neid ju ka parandada.

Muuseas märgib Maili, et seljaga lapse poole olevat raamatut väike inimene ei “hõlma”. “Meie loeme sealt pealkirja, aga lapse jaoks pole see info – talle peab kaanepilt ja tekst näha olema.”

Lugemispesa tekitas muide alguses vastupanugi: et mida te siin nüüd leiutate!? Aga oma magistritöö lugemiskeskkondadest kirjutanud Maili avastas, et isegi lugemisühingu koolituse läbinud õpetajaist (kokku pea 2000) pani osa ikkagi nurka vaid laua, tooli, riiuli ja raamatud. Või toriseti, et lösutamine rikub selja, nägemise ja mida kõike. Lugema peab laua taga!

“Inimesed on tulnud omast ajast,” ohkab Maili, kelle arvates on lugemine ise igal juhul kasulikum kui korraks krõnksus selg.

Ülimaks väärtuseks on kõigis lugemisühingu tegevusis nagunii hoopis loovus.

LIINEVMaili seletab elavalt, kuidas lugemisega ning lugemisele ärgitamisega on seotud mängud ja meisterdamine, ega mõista taas neid, kes pööritavad silmi, nähes kääre ja raamatuid kõrvuti – lapsed lõikavad need ju katki! “Ei, kõik vahendid peavad lapsele olema kättesaadavad,” lõikab Maili sellise jutu läbi, kuna kõige laste eest peitmine on loovuse esimene vaenlane.

Eriti õpetajate koolitamine ongi lugemisühingu üks põhitegevusi ja paistab, et nad saavad sellega väga hästi hakkama. Mitut projekti on tunnustatud Euroopa lugemisprojektide auhindadega ning mõni on kestnud juba kümme aastat.

Olgu loetletud vaid mõned lugemisühingu eesmärkidest ja pidevatest tegevustest: väärtustada eri viisidel kooli kui keskkonda, kus loetakse; ärgitatada lapsi lugema ja loetu üle netis (!) arutlema, tõsta eelkõige õpetajate teadlikkust lugemisraskustest, harida lapsevanemaid, ergutada raamatute vahetamist, osaleda uute lasteraamatute hindamises jne.

Uute mõtetena ootavad teostamist näiteks idee viia eakad lasteaedadesse ja koolidesse lastele lugema ja jutustama, ning miks ka mitte saata noori nende vanade juurde ette lugema, kes ise enam ei näe.

Lisaks toimuvad lugemisühingul iga-aastased konverentsid praktiliste ja mänguliste ning igal juhul loovate töötubadega, ja pidev motiveerimine, mille vajalikkust ei jõua Maili ära kiita. Õpetajatel kippuvat ikka esinema selline “mis nüüd mina” mentaliteet ja lugemisühing üritab muuhulgas innustada rohkem teadma ka kodanikust ja kodanikuühiskonnast.

Kas või saates igal aastal paar ühingu liiget EMSLi suvekooli, kust Maili isegi õppis mõne aasta eest tarkusetera: teha tuleb asju, mis endale meeldivad. Kui ei meeldi, mine ära. Või saates tublimaid õpetajaid Euroopa või maailma lugemiskonverentsidele teiste maade kogemustest õppima.

Niisiis: millal sa viimati lugesid?

Mmm ... Oli küll üks raamat ...

Sa lugesid just selle artikli läbi, seda sa viimati lugesidki!

MTÜ Eesti Lugemisühingu projektid: Lugemine on mõnus; Lugemispesa; Kool, kus lugemine loeb; Lugemismängud; Lugemisraskused; MorPAL. Toetab Hasartmängumaksu Nõukogu. Vt lähemalt www.lugemisyhing.ee

Ootame sind lugemisaastat tähistama lugemiskonverentsile Tartus 11. juunil.