USA teadlased Tilburgi ja Northwesterni ülikoolidest viisid läbi rea eksperimente ning jõudsid järeldusele: jah, võim suurendab silmakirjalikkust, vahe inimese sõnade ja tegude vahel suureneb. Ühe mööndusega – seda ainult siis, kui inimene tunneb, et talle usaldatud võim on igati õigustatud.

Teadlased panid eksperimendis osalejad rollimängudesse, simuleerides üht suurt hierarhilist organisatsiooni. Mõned osalejad olid sisuliselt peaministri rollis ning mõned n.ö. reaametnikud. Peaministrid olid loomulikult ametnike ülemused, jagades käske ja keelde.

Edasi panid teadlased osalejad mitmete moraalset valikut nõudvate teemade ette – maksudeklaratsiooni teadlik ebaõige täitmine, liikluseeskirjade rikkumine ja varastatud jalgratta hoidmine. Ning palusid osalejatel hinnata tegevust skaalal 1-9, kus 1 vastas väitele „täiesti vastuvõetamatu“ ning 9 „täiesti vastuvõetav“. Vastajad jagati ka kahte gruppi – esimeses grupis olid inimesed, kes hindasid väidete kohaldumist nende endi suhtes ning teises grupis inimesed, kes hindasid väidete kohaldumist teiste inimeste suhtes.  Ja tulemused?

Teadlased otsisid ka põhjuseid, miks see nii on. Ning püstitasid hüpoteesi, et see on seotud inimese enda tundega, et kuna tal on võim, siis mõningane erinevus sõnade ja tegude vahel on talle lubatud. Ehk – mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale.

Ning hüpoteesi kinnitamiseks või ümberlükkamiseks korraldati uus eksperiment, kus lasti Hollandi tudengitel kirjutada kogemustest, kus nad tundsid ennast võimukatena või siis võimuta. Lisaks veel üks tingimus – pooltel tudengitel paluti kirjeldada olukordi, kus nende võim või võimu puudumine oli õigustatud, nad tundsid, et nad olid seda väärt. Ning pooled kirjeldasid olukordi, kus nad tundsid, et neile antud võim või võimu puudumine polnud õigustatud. Ja lisaks lasti neil kõigil lahendada moraalne dilemma varastatud rattaga (vt eespool).

Eksperimendi tulemusena kinnitasid teadlased – silmakirjalikkus suureneb võimu kasvades ainult siis, kui inimene ise tunneb, et ta on talle usaldatud võimu igati väärt ja see on absoluutselt õigustatud. Nad kritiseerisid karmilt teiste käitumist, ent enda suhtes olid leebed.

Kui aga inimene ise tunneb, et ta on võimu enda kätte saanud kuidagi kogemata, siis oli vahe sõnade ja tegude vahel väike või olematu. Ning pigem kaldusid inimesed olema rangemad enda vastu, kui teiste vastu.

Niisiis, kui kohtad mõnd suuri sõnu tegevat ja karmilt teisi kritiseerivat juhti, poliitikut, siis on ehk hea mõelda eelpool kirjeldatud silmakirjalikkuse eksperimendi peale – kas ta on pigem reegel või erand?