Mõistagi ei lähe ussid talvituma korraga ja seda märkasid meie esivanemadki. Arvati, et peale õiget päeva väljas olevad siud on kedagi nõelanud ja maa ei võta neid pahateo pärast vastu. Aga külma käes roomamine pole kõigusoojase eluka jaoks just meelakkumine.

Kartusest siugusid häirida ei minda ussipäeval metsa. Kodustest töödest pole õmblemine ja kudumine soovitavad, kuna vastasel korral võib järgmisel aastal uss häda teha.

Nagu maarahva pühade puhul ikka, on ka ussipäeval eri paigus ise kombed. Tartu- ja Võromaal seondub päev mõnevõrra viljakoristuse lõpuga. Vastseliina kihelkonnas ja Setomaal ka õitsilkäimise lõppemisega. Rõuge kihelkonnas on tapetud lambaid ning Vigalas äestatud kesapõldu, et hävitada ussipesi ehk kahjureid. Seto- ja Vadjamaal tähistatakse ussi maassepugemist aga hoopis 14.09.

Ussi urguminemise päevaks on valminud esimesed jõhvikad ja siitpeale võib neid rahvatarkuse kohaselt noppima hakata. Korjatakse ka pohli ja seeni. Küllap on hea sel puhul ussisõnad meelde tuletada.

Eesti nõiasõnade hulgas on ussisõnad ühed tavalisemad ja rohkearvulisemad. Lausutakse neid enne metsa minekut või peale salvata saamist.

Kenakese valiku ussisõnu leiab Herbert Tampere koostatud Eesti rahvalaulude antoloogiast. Võrguväljaandes tuleb valida Loitsud/ Sõnad õnnetuste ja haiguste vastu.

Kulukarva, kullakarva,
murukarva, mullakarva,
veekarva, vihmakarva,
puukarva, pädaiakarva,
mäekarva, männikarva,
togu toone-karvaline,
madu musta, moa-alune,
kiilaspea kivi-alune,
paljaspea pao-alune,
silepea silla-alune,
karepea kadaka-alune,
vilti-välti vasekarva,
sookarva, sammalkarva!
Ära sa salva salaja,
nägemata näpistelle.
Salva sarapuu juurta,
pista pilliroogu.
Suus kui mesi,
huules kui või!

Põltsamaa. H II 26, 1059 (1). 1889.

Pärimust