Õigupoolest keeldus Muinsuskaitseamet hiie piiride ennistamisest. Nõukogude ajast alates kaitse all olnud ja ka põhikaardile kantud ohvrihiie piire vähendas amet metsamajandusega tegeleva OÜ Eremka algatusel alles 2011. aasta alguses. Sellele järgnenud lageraide käigus jõuti hävitada kolm hektarit haruldast hiie-sanglepikut enne, kui kohalike elanike ning avalikkuse pahameel selle peatas.

Kaitsealuse hiie piiride vähendamine sai teoks metsafirma ning ühe muinsuskaitseametniku omavahelise asjaajamise käigus. Just sellisteks puhkudeks loodud Muinsuskaitseameti looduslike pühapaikade ekspertkomisjoni ja muid eksperte ei kaasatud ning ei teavitatud ka kohalikke elanikke ega muid huvirühmi. Ühtlasi rikuti jämedalt haldusmenetluse reegleid.

Mullu esitas Muinsuskaitseameti looduslike pühapaikade ekspertkomisjon ametile põhjendatud ettepaneku kaitsealuse Maardu hiiemetsa piiride laiendamiseks 75 hektarini. Ettepaneku läbivaatamiseks kehtestas amet esitatud piirides kuueks kuuks ajutise kaitse.

Hiiemetsa rüüstamiseks loodi eeldused juba 2010. aastal, kui riigiametid lubasid riigi omandis oleva ning Rebala muinsuskaitsealal asuva hiie metsafirmal erastada. Kuigi OÜ Eremka väitis hiljem, et ei teadnud kultuurimälestise olemasolust, ei vabasta see maaomanikku mälestise kaitseks seatavatest piirangutest ega ka mitte kõlbelisest ja inimlikust käitumisest pühapaiga suhtes.

Sellises olukorras on nii ettevõtte kui ka avalikkuse huve silmas pidades kindlasti ainsaks sobivaks lahenduseks hiie taasriigistamine.

2008. aastal kiitis Eesti riik heaks Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) juhendi, mis käsitleb looduslikke pühapaikasid põlisrahva looduskaitsealadena, mida tuleb kaitsta ajaloolisi tavasid järgides.