Juhtunu üle arutleb Peep Männil, Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse ulukiseire osakonna juhataja

"Laupäeval, 4. oktoobril kohtusid jahil karu ja Põltsamaa jahimees Aksel Kasela, kes looma tulistas. Enne surma tekitas loom mehele kehavigastusi, kuid õnneks polnud need väga tõsised. Nii et seda võib pidada õnneliku lõpuga looks. Ajakirjanduses ilmunud lugude põhjal jääb mulje, et inimese päästis karu pihta tulistamine. Mina päris nii ei arva. Ma ei pea seda niivõrd karu rünnakuks, kuivõrd õnnetusjuhtumiks, kus metsas kohtusid paanikas põgenev karu ja jahimees. Kes rünnakut alustas, jääbki ilmselt saladuseks. Me ei saa kunagi teada, kuidas karu oleks käitunud juhul, kui teda poleks tulistatud. Võime vaid oletada.

Karu ründab vaid haavatuna

Nii meil kui ka mujal maailmas on karud rünnanud inimest valdavalt just jahil, kui looma on eelnevalt haavatud. Teiseks sagedasemaks rünnaku põhjuseks on olnud inimese ootamatu sattumine poegadega emakaru lähedusse. Need juhtumid, kus karu on rünnanud inimest kui saaklooma, on haruharvad ning toimunud Põhja-Ameerikas ja Aasias. Euroopa pruunkaru peetakse oma alamliikidest kõige vähem agressiivsemaks. Enamusel juhtumitest, kus karu on inimest vigastanud, on vigastused olnud kerged ning pärast äkkrünnakut on karu põgenenud. See näitab, et karu on tegutsenud enesekaitseks. Sest arvestades inimese ja karu ilmset füüsilist ebavõrdsust, oleks inimene karule ülimalt kerge saak, kui karu seda vaid sooviks. Ka meie jahimehed teavad valdavalt rääkida vaid juhtumitest, kus karu on inimest rünnanud pärast haavatasaamist.

Küll aga võivad karud, aga ka mõned teised metsloomad (metssiga, põder), mõnikord inimese suunas teha n-ö petterünnaku, peatudes või muutes suunda vaid paar meetrit enne inimest. Taolised juhtumid on karude puhul kordades sagedasemad kui füüsilise kontaktiga lõppevad rünnakud. Isegi paanikas põgenev karu võib joosta ette jääva inimese lihtsalt pikali, aga kindlasti ei hakka ta teda korduvalt hammustama. Antud juhul tegi ta seda ikka seetõttu, et oli surmavalt haavatud. Kõik loomad ründavad vastu, kui on sattunud olukorda, kus põgenemine pole enam võimalik.

Ära ründa esimesena

Neil juhtudel, kus inimesed kohtuvad metsas ootamatult karuga, soovitatakse alati hoiduda äkilistest tegevusest, nagu kiire liikumine, sh jooksmine, karjumine või püssi paugutamine. Need võivad karule näida inimesepoolse agressioonina ning esile kutsuda rünnaku iseenda või poegade kaitseks.

Antud juhtumi puhul on tagantjärele võimatu öelda, mis oleks juhtunud, kui jahimees oleks käitunud teisiti. Siiski, oluliselt suurema tõenäosusega poleks tegelikku rünnakut toimunud – just lask ja surmav haavamine kutsusid selle esile. Mittelaskmise korral oleks jahimees pääsenud vaid ehmatusega. Paraku ei saa ka teist võimalust täielikult välistada, kuna karu võib erinevates olukordades tõesti ettearvamatult käituda. Kindlasti ei saa aga võtta ainutõena meediat läbinud väidet, nagu oleks lasud päästnud jahimehe elu, kuna sama hästi võisid need lasud jahimehe hoopis ohtu seada. Karu laskmine ei ole alati kaugeltki parim lahendus võimaliku konflikti ennetamiseks."

Mida teha leitud metsloomaga?

Looduses liikudes võib ikka kohata abituna näivat looma-lindu – näiteks sügiseti, kui pojad alustavad iseseisvast elu. Enne, kui appi tõttate, on reegel number üks: terve loom ega ka üksik looma-linnupoeg ei vaja inimeste sekkumist ja ta tuleb rahule jätta. Teda ei tohi puutuda ega muidu häirida (vahtida, silitada, sülle võtta). Paljudel pealtnäha hüljatud poegadel on vanemad, kes neid toidavad-kaitsevad. Võib-olla on poegadel käes pesast lahkumise – nad ei pruugi lennata, vaid varjuvad põõsaste vahele, otsivad toitu ning elavad oma tavalist linnuelu.

Hüljatud linnupoeg on loid, tema silmad on poolavali või suletud, puudutamisel tundub ta külmana, ta on kõhnunud ja sulestik on ilmselgelt alaarenenud.

Linnupoeg ei ole hüljatud, kui ta on elav ja püüab põgeneda, ta silmad on niisked ja täiesti avatud, ta teeb kinnipüütult kõva kisa ja roojab, puudutamisel tundub soe ning ta kõhupool on sagedasest toitumisest prunnakas.

Vigastatud või linna eksinud looma leidmisel tuleks kõigepealt helistada (eriti linnades) päästeametisse (112), Keskkonnainspektsiooni ööpäevaringsel valvetelefonil (1313) või Nigula Metsloomade Taastuskeskusesse (504 5891) ning kirjeldada olukorda. Sealt antakse juhised edasiseks tegutsemiseks.

Kui mingi põhjusel pole võimalik helistada ja tuleb omapäi tegutseda, tuleks vigastatud loom viia lähima veterinaararsti juurde.

Põhireeglid kõikide loomade ja lindudega käitumisel:

Metsloomaga, ka pojaga, tuleb olla väga ettevaatlik ning vältida ta puutumist ja häirimist.

Eriti ettevaatlikult tuleks suhtuda marutaudi sagedamini levitavatesse loomadesse nagu rebased ja kährikud.

Mõelda tuleks ka sellele, et metsloomadel, sealhulgas lindudel, võib sageli olla parasiite (kirbud, puugid).

Ära lähene metsloomale, kui oled ise vigastatud või haige.

Haavatud või haige loom on alati ohtlikum kui terve. Mida vähem publikut, seda parem.

Tegutse kiiresti, sest loomad ei lase sageli sama püügivõtet kasutada. Tegutse võimalusel kahekesi – üks püüab ja teine hajutab tähelepanu.

Kuna ükski vaktsiin ei anna 100%-list kaitset marutaudi vastu, väldi igati looma vere või sülje sattumist oma vereringesse; kui see siiski juhtub, pöördu kiiresti arsti poole.

Sageli võtavad loomad ja linnud silma vaatamist algava rünnakuna. Kõige lihtsam on loomi rahustada nende silmi kinni kattes (näiteks päevase eluviisiga linnud).

Kaitsevahendid ei tohi segada (nt liiga suur kilp) ega looma provotseerida (nt peegeldav, särav kattepind).

NB! Reeglina käituvad loomad naistega rahulikumalt, sest nad tajuvad inimese kehakeelt ning nii loomadel kui ka inimestel on isased suuremad ja agressiivsemad, seega ka ohtlikumad.

Reeglid suurulukite puhul (põder, punahirv, metskits ja metssiga, kiskjatest ilves, pruunkaru ja hunt):

Väldi seismist kitsastes kohtades, jäta endale alati taganemistee ning enda ja looma vahele mõni objekt, mille taha vajadusel varjuda, sest põgenemisvõimaluseta loom ründab sageli.

Ära jää looma ja tema poegade vahele, selle tagajärjeks on peaaegu alati rünnak.

Looma ligidal üksi olles ära kummarda või kükita, sest loom hindab vastase suurust ja ohtlikkust tema silmade kõrguse järgi maapinnast, selle järgi on inimene tema jaoks võrdlemisi ohtlik loom.

Kui kummardad, siis ründe oht suureneb.

Üldjuhul ei tohi läheneda loomadele eest ega tagant, vaid peaks hoidma looma külje poole ehk liikuma nii-öelda “paralleelsel kursil”.

Käitu loomaga rahulikult, arvesta tema püüdmisel ka iseendaga – loomad tunnevad ära sinu nõrgad kohad (haigus, vigastused).

Lindude puhul:

Hoidu küünte, tiibade ja noka eest, kaitse silmi – need on läikivad ja liikuvad ning seega esimesed ründeobjektid. Katsu kasutada püüdmisvajadusel mõnda riideeset (müts, jope, rätik vmt).

Kui oled paljaste kätega linde puudutanud, siis tuleb käed kindlasti pesta ning võimalusel desinfitseerida.

Lindude transpordil kasuta võimalusel hästi suletavat, kuid kindlasti õhuaukudega pappkasti, sest pimeduses linnud rahunevad, rabeledes ja vigastades ennast vähem.

Luige löögid tiivanukkidega on ohtlikud, neil tuleks fikseerida kindlasti tiivad ja kael; nokk tuleks sulgeda peenikese nööri, mitte kleeplindiga. Toonekure puhul on ohtlik ka nokalöök, kuid sellest ohtlikum ja enam kasutatav on ettepoole suunatud löök kokkupandud jalgadega.

Lind “toetab” ennast ühe tiivalöögiga õhku ja suunab jalgade löögi sobivas kõrguses ründaja suunas.

Parem on tegutseda kahekesi, püüdes võimalusel korraga alla suruda nii linnu selga/kaela kui jalgu, sealjuures mitte lüües ega jalgu vigastades.

Pesa ja poegi kaitstes ning kinnises ruumis ründavad kakud ja teised röövlinnud reeglina inimese pead, abiks on paks müts või vihmavari.

Maas olles kaitsevad nad ennast peamiselt küünistega. Püüdmisel tuleb esmalt fikseerida jalad, seejärel tiivad ja pea.

Kindad olgu mitmekihilised ja väga tugevad. Vareslased kaitsevad oma poegi väga agressiivselt.

Rünnates leiavad nad kõige kaitsetuma koha, võideldes ka juba pihus olles ning isegi kaetud silmadega ning rünnakus võivad osaleda ka lähedalasuvad teised sama liigi esindajad.

Poegi kaitsev kajakas pikeerib õhust (andes enamasti karjumisega "märku"), ohtlikud on nii küünised kui ka nokk.

Looduse loomulikku eluringi tuleks sekkuda nii vähe kui võimalik ja aidata ainult siis, kui tegu on tõesti abitus seisundis oleva loomaga. Metsloomade (sh lindude) loodusest püüdmine ja kodus pidamine on seadusega rangelt keelatud.

Vaata juhiseid metsloomadega käitumiseks ka Nigula Metsloomade Taastuskeskuse koduleheküljelt http://mltk.nigula.ee/?m=4&n=5&sisu=1300

Olulised numbrid abitu metslooma leidmisel:

Päästeamet 112
Keskkonnainspektsioon 1313
Nigula Metsloomade Taastuskeskus 445 1760, 504 5891
Riikliku Looduskaitsekeskuse Ida-Viru regioon 335 0304, 5665 6144