reede 29. juuli

Glüfosaatide keskkonnamõju - kas on põhjust muretsemiseks?

Autor: Maheklubi, http://www.maheklubi.ee

31.detsember 13, teisipäev Saada sõbrale Prindi artikkel
Glüfosaatide keskkonnamõju - kas on põhjust muretsemiseks?

Glüfosaat on maailma enimmüüdud herbitsiid. Glüfosaadipõhised herbitsiidid, nagu Monsanto Roundup, on kõige laialdasemalt kasutatavad herbitsiidid Euroopas. Neid kasutatakse põllumajanduses, metsanduses, parkides ja aedades. Viimastel aastatel on paljud teadusuurimused tõstatanud kahtluse glüfosaadi ohutuse kohta ja järjest rohkem tehakse üleskutseid glüfosaati sisaldavate herbitsiidide keelustamiseks.

Organisatsioon Euroopa Maa Sõbrad (Friends of the Earth Europe) on koostanud ülevaate glüfosaatide keskkonnamõjust.

Glüfosaadil põhinevad süsteemsed laiaspektrilised umbrohutõrjevahendid ehk herbitsiidid (Roundup, Glyfos, Glyphomax, Barbarian HI-Aktiv jt). Glüfosaadi keemiline nimetus on N-(fosfonometüül)-glütsiin.

Tema peamine mõju seisneb selles, et ta blokeerib ensüümi, mida taim vajab aminohapete ja valkude tootmiseks ning selle tagajärjel sureb taim mõne päeva jooksul. Glüfosaadi mõjul kuivavad ära kõik taimed, mis pole selle vastu geneetiliselt muundatud.

Taimekaitsevahendites kombineeritakse glüfosaati toimeainena alati teiste keemiliste lisanditega, tagamaks efektiivsemat mõju. Näiteks lisatakse surfaktante, mis suurendavad glüfosaadi võimet taimerakkudesse liikuda.

Glüfosaadil põhinevaid preparaate kasutatakse Euroopas teravilja-, rapsi-, maisi- ja päevalillepõldudel, samuti viinamarjaistandustes, oliivi- ja viljapuuaedades, rohumaadel, metsas ja mujal. Seda on lubatud kasutada raudteehoolduses ning mõnedes riikides isegi jõgedes ja järvedes. Glüfosaati kasutatakse laialdaselt parkides, tänavatel ja aedades. Lühidalt, glüfosaati võib kasutada pea kõikjal.

Kui glüfosaati sisaldavaid herbitsiide kasutada kasvaval kultuuril, tapaks see lisaks umbrohule ka kultuuri enda. Erandiks on glüfosaadi vastu geneetiliselt muundatud kultuurid. Ühtegi geenmuundatud herbitsiidiresistentset kultuuri pole kultiveerimiseks Euroopa Liidus veel lubatud, kuid kinnitamist ootab 14 glüfosaadiresistentset kultuuri. 10 neist on GM-maisisordid, lisaks puuvill, suhkrupeet ja soja.

Monsanto hinnangul väheneb nende kultuuride lubamisel pestitsiidide kasutamine. USA kogemust arvestades aga ennustatakse, et geenmuundatud suhkrupeedi, maisi ja soja lubamisel Euroopa Liidus suureneb glüfosaadi kasutamine 2025. aastaks 800%, samal ajal kui üldine herbitsiidide kasutamine kasvab 72% võrreldes praeguse tasemega.

Mõju elurikkusele

Glüfosaati sisaldavaid herbitsiide kasutatakse umbrohtude või taimkatte hävitamiseks, kuid nendega võivad kokku puutuda ka teised taimed, loomad, selgrootud (nt putukad) ja mikroorganismid näiteks järgnevatel juhtudel:

  • pritsimisel, taimedel olevad ning nt möödalendavad putukad;

  • pritsimisel, kandudes tuulega põlluservadele või looduslikele kasvukohtadele töödeldava ala kõrval;

  • töödeldud taimede söömisel või süües saakloomi, kes on töödeldud taimi söönud;

  • seda uhutakse vihmaga põhjavette, kraavidesse, ojadesse ja jõgedesse ning merre;

  • mullale sattunult või taimejäänustega mulda viidult.

Organismidele, kellele glüfosaat pole küll suunatud, võib see olla otseselt mürgine või mõjub neile kaudselt ökosüsteemide muutuste ja toiduressursside kaudu. Otsesed ja kaudsed mõjud on põhjustatud glüfosaadist endast või teistest ainetest, mida glüfosaadipõhised herbitsiidid sisaldavad, samuti erinevate kemikaalide koosmõjust.

Kui EL glüfosaadi kasutamise heaks kiitis, piirdus selle mõju uurimine organismidele ja ökosüsteemidele laborikatsetega, kus kasutati kõrgeid doose ja väheseid liike. Sellist lähenemist on kritiseeritud, sest vähe arvestati toksilisuse ökoloogilisi aspekte, nt mõjusid teistele liikidele.

Lisaks sellele olid uuringusse valitud liigid, mida on lihtne laboris kasvatada, mitte sellepärast, et nad oleksid agroökosüsteemidele eriti iseloomulikud. 2012. aastal, pärast konsultatsioone ja ekspertidega arutelu, soovitas Euroopa Toiduohutusamet korraldada laialdasemaid uuringuid, et hinnata pestitsiidide mõju liikidele ja ökosüsteemidele ning kinnitas, et elurikkuse kaitsmiseks on vaja mõjusid hinnata vähemalt vesikonna/maastiku tasandil. Seda tüüpi hindamist pole glüfosaadile tehtud.

Glüfosaat mullas

Glüfosaati sisaldavad herbitsiidid võivad kuhjuda mulda töödeldud alal ja selle ümber. Mullas olles on glüfosaadi ja mullaökosüsteemide vahelised suhted keerukad ning erinevates muldades erinevad.

Glüfosaat on veeslahustuv, kuid teatud tingimustel seovad seda mullaosakesed, eriti savimullas. Liivmuldadel võidakse see kiiresti välja uhuda, kuid kõrge savisisaldusega muldades võib glüfosaat mullas püsida kauem kui aasta. Isegi mullaosakestega seotult võivad glüfosaadid hiljem jälle mullavette lahustuda. Glüfosaat võib moodustada ühendeid ka metalliioonidega, mis mõjutab potentsiaalselt toitainete kättesaadavust mullas.

Glüfosaat võib olla mõnedele mulla mikroorganismidele energia ja toitainete allikaks, mistõttu nende arvukus suureneb. Samal ajal võib see olla mürgine teistele organismidele, mille tõttu nende arvukus väheneb. Mõnede taimehaigusi põhjustavate seeneliikide arvukus on suurenenud mulla glüfosaadiga töötlemisel ja taimehaigusi allasuruvate mikroorganismide arvukus on vähenenud. Niisiis võib glüfosaadi leidumine mullas muuta bakterite ja seente tasakaalu, mis omakorda mõjutab mulla ökosüsteemi toimimist ja taimetervist.

Glüfosaadi puhul on täheldatud, et see takistab põllukultuuridele oluliste mineraalide kasutamist. Vaatamata sellele, et glüfosaati kasutatakse metsanduses laialdaselt, leidub vähe uuringuid, mis analüüsiksid glüfosaadi mõju metsamuldadele. Siiski on leitud, et ülemistes mullakihtides võib glüfosaat säilida 360 päeva (16-18% algsest tasemest), mis näitab selle pikaaegset mõju.

Laborkatsetes on Argentina teadlased leidnud, et glüfosaadipõhised herbitsiidid võivad olla mürgised vihmaussidele, kahjustades rakke ja DNAd, kui kasutatakse koguseid, mis on lähedased tegelikult kasutatavatele kogustele. Sarnastes uuringutes on leitud, et vihmaussid väldivad glüfosaadiga töödeldud mulda, mõnede vihmaussiliikide kasv pidurdus glüfosaati sisaldava herbitsiidi kasutamisel.

Mõju elustikule põllumajanduslikel aladel

Pidev glüfosaadi kasutamine põllumajandusmaal võib märkimisväärselt mõjutada taimeliikide arvu ja mitmekesisust põlluservades. Umbrohud on putukate toidu- ja nektariallikaks, need omakorda on toiduks lindudele.

Umbrohuseemned on oluliseks talvetoiduks paljudele ohustatud linnuliikidele. GM-kultuuride hindamisel Ühendkuningriigis modelleeriti erinevaid stsenaariume ning järelduseks oli, et GM glüfosaadiresistentsed kultuurid võivad mõjutada erinevaid liike erinevalt, sõltuvalt nende toidunõuetest ja elutsüklist.

Uuringu autorid toovad välja, et näiteks põldlõokest mõjutaks GM rapsi kasvatamine väga vähe. Seevastu GM suhkrupeedi kasvatamine mõjuks väga oluliselt, arvukus väheneks kiiresti ja põhjustaks 20 aastaga väljasuremise. Tsiitsitaja puhul oli erinevate kultuuride mõju täpselt vastupidine.

Põhja-Ameerikas on aga näiteks monarhliblikate arvukuse vähenemist alates 1990ndate keskpaigast seostatud osaliselt glüfosaadi kasutamisega GM maisi- ja sojakasvatuses. Herbitsiid pole liblikatele otseselt mürgine, kuid katkestab nende moondetsükli.

Glüfosaat vees

Monsanto on väitnud, et kuigi glüfosaate on pinnaveest leitud, ei kuulu glüfosaat herbitsiidide hulka, mis põhjustavad veekogudes probleeme. Selle põhjuseks on asjaolu, et glüfosaat püsib enamikes muldades ja selle potentsiaal mullast põhjavette liikuda on väike.

Paraku näitavad Taani pikaajalised uuringud, et glüfosaat võib teatud mullatüüpide puhul vihmaga sattuda kraavidesse, ojadesse ja jõgedesse. Glüfosaadi tase dreenivees oli nt kahes kõige tundlikumas paigas 31 μg/liitris ja 4,7 μg/liitris.

Pinnaäravool asulates on üheks glüfosaatide allikaks kraavides ja jõgedes ning seetõttu on glüfosaadi kasutamine Taanis ja pooltes Rootsi linnapiirkondades sillutatud maapinnal keelatud. Kopenhaageni reoveeseire on pidevalt näidanud glüfosaadi sisaldust.

Glüfosaadijääke on leitud pinnaveest kogu ELis. 13 Euroopa riigi andmetel aastatest 1993–2009, mis sisaldavad üle 50 000 proovi, leiti glüfosaati 29% juhtudest. Glüfosaadi laguprodukti (AMPA) leiti 50% proovidest. Neid tulemusi toetavad ka muud uuringuandmed.

Põhjavee seireandmed rohkem kui 8900 Euroopa paigast aastatel 1993–2009 näitasid glüfosaadi esinemist 1,3% proovides, seejuures 270 proovi (0,7%) ületas joogiveele lubatud piirmäära (0,1μg/l).

Taani maakondade puurkaevude seire leidis glüfosaate 8,8% uuritud puurkaevudes, 3,4% neist ületas joogiveele lubatud maksimumi. Prantsusmaal ületas joogiveele lubatud piirmäära 2,9% proovidest (2000–2002). Kataloonias 2007–2010 läbiviidud seires leiti glüfosaati 41% 140st proovist, maksimaalselt 2,5μg/l ja keskmiselt 0,2μg/l.

Kui glüfosaadiresistentsete kultuuride kasvatamist hakatakse lubama ka ELis, on glüfosaadi leidumine põhja- ja pinnavees ilmselt veelgi laialdasem. USA aladel, kus kasvatatakse GM glüfosaadiresistentseid kultuure, on jõgedes määratud glüfosaadisisalduseks kuni 430μg/l. Glüfosaati on määratud vegetatsiooniperioodil õhus ja vihmas ning kevadises lumesulamisvees.

Mõju kahepaiksetele

Viimastel aastatel tuntakse üha suuremat muret kahepaiksete üleilmse arvukuse ja mitmekesisuse vähenemise pärast. Kahepaiksed on pestitsiidide suhtes eriti tundlikud. Laborikatsetes, kus konnalooted puutusid kokku glüfosaati sisaldava herbitsiidilahusega, põhjustas see näo ja kolju väärarenguid, lühenes keha, pead olid väiksemad ning silmad vigased.

Sarnaseid moondeid on leitud ka täiskasvanud konnadel. Laboratoorsed katsed ja katsed kontrollitud keskkonnas on näidanud, et glüfosaat põhjustab kulleste suremuse suurenemist. Ühes Põhja-Ameerika kullestega tehtud katses oli glüfosaaditootja soovituslikke norme kasutades suremus 96-100%.

Uuringute tulemused näitavad, et glüfosaadi kasutamine võib oluliselt mõjutada juba niigi ohustatud kahepaikseid. Vaatamata sellele ei nõua ei USA ega ELi õigusaktid otseselt pestitsiidide mõju hindamist kahepaiksetele.

Mõju vee- ja mereorganismidele

Hinnatud on ka glüfosaati sisaldavate herbitsiidide mõju veeorganismidele. Laborikatsetes leiti, et mere mikroobikoosluste kasv ja liigiline koosseis oli häiritud glüfosaadisisalduse puhul, mis on tavaline pinnaäravoolus. Sarnaseid tulemusi saadi magevee puhul. Ühes uurimuses leiti, et glüfosaadipõhine herbitsiid pärssis tsüanobakterite fotosünteesi.

Toksilist mõju on täheldatud ka mere- ja mageveeökosüsteemi toiduahela kõrgematel tasanditel. Rannakarbid leiti olevat eriti tundlikud puhtale glüfosaadile, surfaktandile ja Roundupile. Uuringus, mis käsitles angerjaid, leiti, et keskkonna seisukohast oluline Roundupi kontsentratsioon võib olla kalapopulatsioonile terviserisk. Samuti leiti, et herbitsiid kahjustas sellega kokkupuutunud kala DNAd.

Sisesekretsioonihäired

Laborikatsed on leidnud tõendeid, et glüfosaati võib seostada loomade ja inimeste sisesekretsioonihäiretega juba kontsentratsioonis, mis jääb alla põllumajanduses kasutatava. Samas pole glüfosaat praegu kemikaalide nimekirjas, millel on tõestatult sisesekretsionihäireid põhjustav toime.

Järeldused ja nõudmised

Maa Sõprade korraldatud uuringud on näidanud, et Euroopa inimeste – nii ELi kui mitte ELi kuuluvate – uriinist on leitud glüfosaadijääke. Tõendid näitavad, et suurel osal rahvastikust võib olla kehas pestitsiidijääke ja pole selge, kust need pärinevad. Vaatamata sellele, et glüfosaadipõhised herbitsiidid on Euroopas kõige enam kasutatavad, on tehtud väga vähe uuringuid glüfosaadijääkide määramiseks toidus, söödas või vees. Glüfosaadijääkide analüüsimist inimkehas ei teha üldse.

Arvestades ebakindlust selle osas, kuidas glüfosaat inimestesse satub ja vajadust vähendada glüfosaadiga kokkupuudet, Maa Sõbrad nõuavad:

  • ELi ja liikmesriikide valitsused peavad viivitamatult alustama seireprogrammiga, kus määratakse glüfosaadi sisaldus toidus ja söödas, sh imporditud söödas nagu GM soja. Samuti tuleb glüfosaadi ja selle laguprodukti AMPA tase määrata keskkonnas, sh veeökosüsteemides ja mullas. Need seireprogrammid peavad olema laiahaardelised ja tulemused peavad avalikkusele olema viivitusteta kättesaadavad.

  • Riikide valitsused peavad sisse viima programmi glüfosaadi kasutamise vähendamiseks ning glüfosaadi kasutamine vahetult enne saagikoristust tuleb keelata. Glüfosaadi muu kasutamine tuleb hinnata 2015. aastaks, olemasolevad maksimaalsed jääkide piirnormid tuleb üle vaadata ja neid ei tohi suurendada.

  • ELis ei tohi lubada GM glüfosaadiresistentsete kultuuride kasvatamist.

  • Kõik toidutöötlejad ja edasimüüjad peavad minimeerima tarbijate kokkupuudet glüfosaadijääkidega, määratledes glüfosaadivabad tooted. Tuleks laiendada töötlejate ja edasimüüjate pestitsiidiseireprogramme ning glüfosaat peaks olema pideval testimisel.  Allikas: Friends of Earth Europe








Telli nädalane tasuta kokkuvõte Bioneeri olulisematest uudistest!