Hommikuti on mugav võtta kapist müslit, valada  seda kaussi ja süüa segu koos piima, keefiri või petiga. Paraku jääb enamiku poodides müüdavate müslide koostis meile tundmatuks. Me ei tea, kus ja kuidas kasvatati teravili ja puuviljad. Me ei tea, kas kuivatatud puuviljad, mida müslides kasutatakse, on magustatud, maitsestatud, säilitusainetega säilitatud või värvitud. Me ei tea ka seda, kui kaua müsli poeletil juba seisnud.  Ainus lahendus, mis sellise teadmatuse vastu aitab, on teha müsli ise valmis.

Külmiku kasutamise juures saab energiat säästa külmikut soojemaks keerates, aga sellega ei tasu liiga hoogu minna. On mõtlematu elektrisäästu nimel loobuda külmiku toitu säilitavatest omadustest. Kuidas leida mõistlik temperatuur, sellest Bioneer täna kirjutabki.

Aet Trisberg käis Võrumaal külas marjatootmisega tegeleval Taarapõllu talu peremehel Edgar Koltsil.

Ilu ei ole uuema aja leiutis. Ka meie vanaemad olid oma ihu hooldamisel nutikad. Kuidas vanasti ilu- ja tervisevanne võeti, sellest Bioneer kirjutabki.

Eesti kliimas ei ole nudism mõeldav, riided on meile vajalikud. Aga me saame rõivaid osta, neid hoida, kanda ja vanadest riietusesemetest loobuda ka säästvatel viisidel. Sellest Bioneer täna kirjutabki.

On mugav minna poodi, pista maitsestatud kohupiimakreem korvi ning jagada seda hiljem magusamaiaste pereliikmetega. Paraku kaasnevad selle mugavusega ka mõned miinused. Kõige suurem miinus on see, et me ei oma kontrolli toote koostise üle. Me ei saa otsustada, kas ja kui palju me suhkrut lisame, kas me tahame kunstlikke maitse-, lõhna ning säilitusaineid. Me ei saa otsustada ka selle üle, kas teha paksem või vedelam kreem. Ainus ja väga kerge lahendus on teha kohupiimakreemid ise.

Esimese proovimise prügiks kutsutakse prahti, mis tekib proovikoguste müügist ja jagamisest. Mõnikord nimetatakse seda prügi ka peidetuks, sest inimesed ei taju, et toidu prooviportsjonitega, kosmeetika näidistega ning kodukeemia testpakikestega kaasneb liigne praht.

Alati ei pea asju ostma uutena. Mõnikord saab anda hoopis vanadele esemetele uue elu. Lisaks keskkonnasõbralikkusele pakub selline tegevus tihtipeale ka rahasäästu.

Pesupähkleid teavad ilmselt kõik keskkonnasõbralikkust väärtustavad inimesed kui üht võimalikku alternatiivi pesupulbrile. Ehkki ökopoodides müüakse ka valmiskujul pesupähkligeeli, on seda võimalik ka ise kodus valmistada, ja teoreetiliselt on sellega võimalik pesta praktiliselt kõike – juustest autoni. Aga paljugi, mida räägitakse ja kirjutatakse, Bioneeri kaasautor Gunnel Koba katsetas oma ihu ja majapidamise peal selle universaalvahendi ära. Toome teieni Gunneli eksperimendipäeviku.

Uue AAP (American Academy of Pediatrics) uuringu kohaselt saab USA-s aastas keskmiselt 15000 last kannatada, sest nad on söönud mõnda puhastuvahendit, näiteks valgendit või pesupesemisvahendit.

Järjest enam ostetakse poodides ihu pesemiseks dušigeele, sest need tunduvad olema mugavamad, lõhnavamad ja puhtamad. Miks peakski siin üldse mõtlema keskkonnale, on lihtne küsida. Kuid küsime siiski, kumb on keha pesemiseks keskkonnasõbralikum kas dušigeel või seep.

Isegi, kui me oleme teadlikud, et plastikotid on kehv valik, oleme me sunnitud neid ikkagi tarbima, vähemalt linnainimesed on sunnitud. Kilesse pakitakse poodides kõik leivad-saiad, puuviljad ja sageli ka piimatooted. Kui me oleme ühel või teisel viisil kilekoti omanikuks saanud, siis on kõige otstarbekam kasutada kilekotti võimalikult kaua ja suunata see lõpuks taaskasutusse.

Odrajahust valmistatud karask kuulub Eesti rahvustoitude hulka. Odrajahu on tänapäeval jäänud nisu- rukki- ja kaerajahu kõrval teenimatult tagaplaanile. Oder sisaldab B-rühma vitamiine (sh foolhapet) ning E-vitamiini, samuti aitab oder alandada kolesteroolitaset ning tekitab pikaks ajaks täiskõhutunde. Poodidest leiab ka mahemärgiga eestimaist odrajahu, millest saab küpsetada imemaitsvat ja tervislikku karaskit.

Ligikaudu 100 tuntud rõivatootjat ja edasimüüjat on kolmeaastase koostöö tulemusel välja arendanud tarkvara, mis aitab neil oma toodete keskkonnamõju mõõta. Programm arvestatab kogu toote olelusringi alates toormest kuni jäätmeteni. Mõne aja pärast üritatakse jõuda ka selleni, et toodete keskkonnamõju tarbijatele tutvustada, kirjutab The Wall Street Journal.

Kindlasti oled kuulnud Vaikses ookeanis hulpivatest hiiglaslikest plastisaartest, mis kujutavad endast tõsist ohtu mereelule. Saared koosnevad äravisatud pudelitest, kilekottidest, nailonitükikestest ja muust prahist. Hea uudis on see, et me saame midagi ära teha, et seda sodi sinna juurde ei tuleks, kirjutab thedailygreen.com.

Kõik mäletavad kindlasti Disney multifilme, kus tegelasteks Miki Hiir, piilupart Donald ja koer Pluuto. Tänaseks on Disney temaatika laienenud suureks meelelahutustööstuseks, hõlmates teemaparke, hotelle, restorane, erinevaid kaupu, teenuseid ja lõbustusi. Samas on Disney temaatika levimine tekitanud nähtuse, mida nimetatakse disniseerimiseks (inglise keeles disneyization) ning mille tähendus ei ole alati positiivne.

Kui spetsiaalsed biolagunevad prügikotid maksavad kolm või veel enamgi krooni tükk, siis ketikaupluste kassadest saab osta biolagunevaid ostukotte hinnaga 1,50 krooni tükk. Milleks osta kalleid prügikotte, kui biolagunevad jäätmed saaks panna ka poekotti. Aga kas ikka tohib?

Juba väga ammustest aegadest peale on õlut peetud suviseks kosutavaks janukustutajaks. Õlu on olnud alati tervisejook, mida ei tehtud mõttega, et alkoholist end pildituks juua. Ka ravimtaimi on rahvameditsiinis kasutatud tervise parandajana ammustest aegadest. Nii et kui nüüd ravimtaim ja õlu kokku panna, saab eriti tõhusa tervisejoogi.

Termin „rohepesu“ viitab enamasti turunduslikele väidetele, mis põhinevad subjektiivsetel liialdustel, mitte toote või teenuse tegelikel omadustel, kirjutab Environmental Leader. Kogemused näitavad, et isegi arenenud rahvusvaheliste suurfirmade reklaamväited vastavad sageli rohepesu tunnustele. Kuigi ettevõttele võib sellest lühikeses plaanis tulu tõusta, võib rohepesu pikas perspktiivis põhjustada klientide rahulolematust, juriidilisi probleeme ja isegi rahalist kahju.