Scientific American veebilehel on lugemiseks väljas pikem artikkel erinevatest väga ulmelistest ja mõnevõrra rohkem realistlikest meetoditest võitlemaks kliimasoojenemise vastu.

Enim on tähelepanu pööratud tegelikult juba 1974. aastal Venemaa teadlase Mihhail Budõko poolt välja käidud ja ülemöödunud aastal keemianobelisti Paul J. Crutzeni poolt "üles soojendatud" ideest pumbata stratosfääri miljoneid tonne vääveldioksiidi (SO2), milline ettevõtmine peaks globaalseid temperatuure alandama üsna efektiivselt, ent võib samal ajal kahjustada atmosfääri osoonikihti ja tuua kaasa muid ebasoovitavaid kõrvalnähte.

SO2-meetodi miinustest rääkides toob Chicago ülikooli kliimaekspert Raymond T. Pierrehumbert esile ühe suhteliselt vähemainitud tahu - "The thin sulfate thread that holds up the CO2sword would have to be maintained, year after year, with steady injections of ever increasing amounts of SO2. If it ever snapped, for reasons of war or civil unrest or budget crises, the accumulated CO2 would warm the planet in one fell swoop, creating precisely the emergency the sunshade was intended to prevent, only worse."