Pythagorase teoreem pärineb Pythagoraselt.

See arusaam pärineb antiik-matemaatikult Eukleideselt (365 - umbes 300 eKr). Võib-olla arvas seda ka Pythagoras (570 – umbes 500 eKr), sest ta oli üsna edev. Ta kogus enda ümber hulga ustavaid jüngreid. Tegelikult oli teoreem (võrdkülgse kolmnurga kaatetite ruutude summa võrdub hüpotenuusi ruuduga) tuntud juba 1000 aastat varem Babülonis ning seda kasutasid praktikas ka Egiptuse maamõõtjad. Matemaatiliselt tõestas teoreemi aga tõesti Pythagoras.

Radioaktiivsus on aatomienergia kasutuse tagajärg.

On olemas ka täiesti loomulik radioaktiivsus, mis tekib, kui ebastabiilsed aatomituumad lõhustuvad ja seejuures energiat loovutavad. Inimestele mõjuv loomulik kiirgus pärineb eelkõige kosmilisest kiirgusest ja radoonist, mis ilmselt osales universumi tekkes ja ikka veel kiirgab. Seda leidub praktiliselt kõikjal õhus ja vees. Suurimad kiirguse kogused on aga kivimites ja need võivad kaevandamisel vabaneda.

Loodusteaduslikke teese saab tõestada.

Neid võib vaid toetada või kummutada. Iga test või uuring ütleb põhimõtteliselt seda, et siin ja nendel tingimustel on tulemus selline ja selline. Kui 100 või 1000 või 100 000 testi samale tulemusele jõuavad, annab see kindluse eeldada, et tegemist on reegliga, aga ei anna täielikku garantiid, et ei esine erandjuhtumeid.

Esimesed aatomiteooriad pärinevad 19.sajandist.

Need pärinevad 5. sajandist eKr. Alates sellest ajast arendasid loodusteadlased Demokritos (460 – umbes 370 eKr) ja Leukippos (450 – umbes 370 eKr) teese, et kogu mateeria koosneb väiksematest ühesugustest ehituskividest. Ehituskividele anti nimetus „atomos“ ehk jagamatud. Teadlaste meelest põhinesid kõik asjade omadused ja  loomulikud protsessid vaid osakeste erineval grupeerumisel. „Vaid näiliselt on asjal värv. Vaid näiliselt maitseb see magus või mõru. Tegelikkuses on vaid aatomid ja tühi ruum,“ on Demokritos öelnud.

Terve universum koosneb kvarkidest.

Varem peeti aatomeid universumi väikseimateks osakesteks. Nüüdseks on teada, et aatomid koosnevad veelgi väiksematest osakestest. Ühed väiksematest on kvargid, aga see ei tähenda, et kogu universum koosnebki kvarkidest. Kvarkidest koosnevad vaid hadronid. Nende juurde kuuluvad ka neutronid ja prootonid, mis on aatomituuma koostisosad. Hadronite kõrval on olemas ka kergemad leptonid, nagu elektronid ja neutriinod, mis praeguse teaduse seisukohtade järgi enam jaguneda ei saa.

Kvark on teaduslik lühend.

Nimetus „kvark“ on sedavõrd eriline, et inimesed on hakanud arvama, nagu oleks tegemist on lühendiga pikemast nimetusest. Tegelikult on mõiste täiesti ebateaduslik ja põhineb James Joyce´i (1882-1941) romaanil, kus on lause: „Three quarks for muster marks.“ Seejuures pole selge, mida romaanis kvarkide all mõeldi. Kvarkide avastaja Murray Gell-Mann (sünd 1929) arvas selle olevat täpselt sobiva väljendi raskesti määratletavate osakeste jaoks.

__________________________________________
Kasutatud kirjandus: Chr. Pöppelmann „1000 eksiarvamust“ , EGMONT,  2006