Enamik Eesti ühendusi on projektitoetuste kasutamisel pigem ratsionaalselttagasihoidlikud. Ka vastupidiste näidete puhul ei ole enamasti tegemist pahatahtliku käitumisega. Kummaliste kulutuste, absurdsete valikute ning halenaljakate põhjenduste taga on kirev reeglirägastik või rahastajate kohati vastuoluliselt erinevad nõuded, milles raske orienteeruda. Probleemiks on kohati vääralt kujunenud arusaamad projektitoetuse olemusest ja eesmärkidest. See uuristab aga raha kasutajate usaldusväärsust. Üks olulisemaid reegleid on, et toetust kasutatakse vaid projekti läbiviimiseks vajalike kulude katmiseks. “Kuidas on kulu seotud projekti läbiviimisega?” on üks sagedasemaid küsimusi aruannete läbivaatamisel.

Kuigi esmapilgul arusaamatu ost või teenus võib olla olnud igati vajalik, näib mõnel juhul, et arvete lisamine projekti aruandesse on justkui põnev piiride katsetamise mäng, milles on oluline nii loovus, peitmis- kui veenmisvõime.

Piinlik on näha aruandes perekonna toidukorvi tšekke või augusti lõpus bürootarvetena ostetud vihikute, vesivärvide ja pliiatsite arveid. No mis saab seal halba olla, kui projektijuht lubab endale ja raamatupidajale seminari jaoks oste tehes vaevatasuks ka ühe jäätise, võib ju küsida.

Või kui poes kaasasolev laps saab üllatusmuna või paar? Searasv seminarilaual? Seminaride toitlustamiseks on aruannete järgi kulunud aga lisaks killukesele magusale ka sigarette, pitse, searasva, piima ja leiba. Väikese koosoleku toitlustamiseks on ostetud kummalistes kogustes toiduaineid, näiteks 16 kg kurki. Hirmus piinlik on teinekord suutäisi lugeda, kuid väide, et seitse inimest sõid koolitusel ära enam kui 20 kg torti, ei kõla usutavalt.

Loovamad inimesed suudavad kahtlustele igasugu põhjendusi vastuseks tuua lootuses, et ehk miski läheb lõpuks läbi. Näiteks olevat naabertaludest ostetud 12 liitrit piima, paarkümmend kilo kapsast ja porgandit kasutati seminari raames koduloomade toitlustamiseks. Bürootarvetena ostetud koolivihikud jagati täiskasvanud osalejatele meeneteks. Searasvast tehti seminari käigus seepi.

Üht alusetut kulu ei saa ka emotsionaalse õigustatuse korral paremaks lugeda kui teist. Projektitoetus ei ole antud kellelegi preemiaks varasema hea töö eest ega valurahana raskete olude positiivsemate tunnetega üleelamiseks. See oleks ebaõiglane teiste ühenduste ja taotlejate suhtes.

Projektile rahastuse saamisega kaasneb tihti karm konkurents, kus võistlustules on vajadused. Vajaduste ja probleemide lahendamisega ei mängita õnnemänge.

Rumalad vahelejäämised Minu töös tuleb ette ka halenaljakaid juhtumeid, kus inimeste ebasiiras käitumine on ilmselge. Ühes projektis viidi muuhulgas ühe väikese valla elanike seas läbi küsitlus eesmärgiga analüüsida kogukonna hoiakuid. Uuringu kokkuvõte pandi aruandega kenasti kaasa – professionaalselt vormistatud, jooniste ja  graafikutega, sissejuhatuses koostajate soov, et töö aitaks muuta elu Eesti saartel paremaks. Kõik asjakohane, kui mitte mainida, et projekt viidi läbi Lõuna-Eestis. Ei võtnud ülemäära aega leidmaks, et sama teksti oli keegi teine juba paar aastat tagasi ühe küsitluse tulemusena koostanud ja sama raport oli paar aastat tagasi teiste kohanimedega kokku pandud.

Siin ei ole küsimus vaid pelgas pettusega vahele jäämises. Kui midagi niisugust selgub, kaob usaldus toetuse saaja vastu täielikult. Tekib põhjendatud küsimus, kas projekti raames on üldse midagi tehtud. Kas korra petnud projekti meeskond on valmis ja suuteline reaalselt mõnd tegevust läbi viima? Kas järgmises projektitaotluses on inimesed ausad?

Rahastusprogrammide koordineerimise ülesannete hulka kuulub ka projektide raames läbiviidavatel tegevustel-koolitustel kohalkäimine. See on heaks võimaluseks õppida tundma partnerorganisatsioone ja ühingute eestvedajaid ning kontrollida, et lubatu ka tõepoolest taotluses kirjeldatud kujul aset leiab.

Ühele koolitusele kohale sõites leidsin projektijuhi-koolitaja maja eest suitsetamas. Kuulsin, et kohale tulnud paar osalejat saadeti koju, kuna nad kuuluvad pigem teise sihtgruppi, kelle koolitamine on plaanis hiljem eraldi. Läks mööda mõni kuu ning saabus projekti aruanne, millel kaasas registreerimislehed.

Aruandes oli tookord ärajäänud koolitus kenasti toimunuks nimetatud, paberite seas kaasas registreerimisleht, kus nimesid enam kui mõni. Järelepärimisele tuli kiire põhjendus, et vormiliselt seminar ikkagi toimus – kohaletulnutele tutvustati põgusalt projekti ja nad osalesid hiljem teistel koolitustel.

Kord ei saanud ma osaleda suurel aastat kokkuvõtval tänuüritusel, mille kutsel esinejana kirjas kuulus Eesti laulja. Seda suurem oli hiljem üllatus leida aruandes koolituskulude põhjendamiseks ka arvet laulja esindajalt, mida põhjendati tema esinemisega samal päeval toimunud koolitusel projektijuhtimisest.

Küsige nõu

Nii mina kui mu kolleegid oleme korduvalt kuulnud lauset “Öelge siis, kuidas peaks vormistama”, kui oleme otsustanud, et mõnd projektirahadest tehtud kulu ei saa aktsepteerida. Ei saa ega tohigi vormistada, tahaks vastata. Tõepoolest – igal ametlikul dokumendil (mida on nii projektitaotlus kui aruanded) on omad mõnikord absurdsena näivad vormilised nõuded. Nõu küsimine on igati teretulnud ja kõiki soovijaid juhendatakse. Küsida aga abi kahtlaste tehingute vormistamiseks? Ülim nahaalsus!

Loomulikult teavad fondide töötajad erinevaid skeeme ja võimalusi, kuid neid ei jagata. Loovus ja meisterlikkus on väärt omadused, kuid töö eesmärk on midagi muud kui tegelikkuse väänamine selleks, et paberil oleks kõik korras. Nii on lihtsalt piinlik, kui aruande lisaks on nähtavalt kokkupaljundamisel tekkinud joontega registreerimisleht või ettekande slaidid, millel mõnele varasemale samasisulisele konverentsile viitavad kuupäevad või logod. Olgugi et paberil justkui kõik korras, ei luba õiglustunne silma kinni pigistada.

Selliste üksikute katsetamiste ja proovimiste tõttu jäävadki rahastamise tingimused bürokraatlikuks. Ja muutuvad veelgi bürokraatlikumaks. Paljud rahastajad on seadnud projektitoetusest teatud kulude katmisele väga ranged piirangud, sest liiga palju on olnud toetuse saajate seas ülekavaldamisi.

Kui ka paindlikumate rahastajate usaldust kuritarvitada, kaovad vabamad reeglid sealtki ning toetusrahaga kaasnev bürokraatia pigem suureneb.

Miks rahastajad meid ei usalda, kostab tihti etteheitena ühenduste seast. Aga niikaua kui tuvastatakse aruannetes fiktiivsed arveid, jäädakse pangakonto väljavõtete ja maksekorralduste esitamise nõude juurde. Kui projekti raames tehakse mitteusutavaid sularahatehinguid, keelatakse need järgmises voorus. Kui toitlustuskulud ei ole läbipaistvad, seatakse piirangud või otsustatakse nimetatud kulusid üldse mitte rahastada.

Usaldus on enda teha – nii lihtne see ongi.