Saada sõbrale
Prindi artikkel
Tänapäeval levinud tootmispraktikas on jätkuvalt loomulik ja lausa vältimatu, et tooted sünnivad, elavad ja surevad. Seda nimetatakse hällist-hauani (Cradle to Grave) tootmissüsteemiks. Kahjuks ei toimu selles süsteemis looduslikele protsessidele omast „taassündi“ – kord juba kasutusest kõrvaldatud asjad väljuvad enamasti jäätmetena aineringlusest ja neid on väga keeruline - kui mitte võimatu - uuesti kasutusele võtta.
Ei pea olema just raketiteadlane mõistmaks, et selline tootmissüsteem ei saa igavesti kesta, kuna Maa ressursid on piiratud. Lõplikel ressurssidel põhinev lõputu tootmine ei ole füüsikaseaduste kohaselt lihtsalt võimalik. Kuid mida siis teha?
Lihtne vastus on, et kõiki tooteid peaks – kas tervikuna või algmaterjalide näol – taaskasutama. Sageli pole see aga võimalik, kuna paljud inimese loodud komplekssed keemilised ühendid (nt erinevad plastid) ei ole ümbertöödeldavad. Piltlikult öeldes: tükkideks sõidetud Salvo kelgust ei saa enam uut salvokat sulatada.
Lahenduse võiks pakkuda see, kui suudaksime kõik asjad valmistada viisil, mis võimaldaks neis sisalduvaid materjale üha uuesti ja uuesti kasutada. Seda nimetatakse hällist-hällini (Cradle to Cradle, C2C) tootmissüsteemiks.
Hällist-hällini on majanduslik, tööstuslik ja sotsiaalne raamistik, mille abil püütakse luua süsteeme, mis poleks mitte ainult tõhusad, vaid lõppkokkuvõttes ka jäätmevabad. C2C-ga üritatakse tööstuses modelleerida looduslikke protsesse, milles kasutatakse materjale tervisele ja keskkonnale ohutus metabolismis ringlevate toitainetena. Hällist-hällini kontseptsioon põhineb olelusringi hindamisel, millest Bioneer varem kirjutanud on.
Pidev aineringe
Hällist-hällini disaini kandev idee on, et jäätmed = toit. See tähendab, et kõik tooted tuleks teha nii, et need oleks suutelised aineringesse naasma. Tähtis on ka see, et tootmisel kasutataks ainult taastuvat energiat ja sedagi väga säästlikult. Samuti tuleb säästlikult kasutada vett ja tagada selle maksimaalne kvaliteet nii tootmisprotsessis kui sellest väljudes. Hällist-hällini kontseptsiooni lahutamatuks osaks on ka tervele protsessile laienev sotsiaalne vastutus.
Tootmisel on selles süsteemis kahte tüüpi „toitained“ – bioloogilised ja tehnilised. Bioloogilised toitained on materjalid, mis on osa ökosüsteemist ja mida saab pärast kasutamist ohutult keskkonda tagasi suunata. Kõrgtehnoloogilised sünteetilised materjalid ja mineraalained ringlevad aga lõpmatus suletud ringis, kus toimub tootmine, kogumine ja taastootmine – need moodustavad tehnilised „toitained“. Mudel ei piirdu aga pelga tööstusliku disaini ja tootmisprotsessiga – seda saab rakendada ka hoonete, linnakeskkondade ja isegi tervete majanduste ehitamisel.
C2C puudused
C2C mudelile on ette heidetud, et selle abil ei suudeta asendada paljusid materjale, millest keerulisemad seadmed (näiteks elektroonikaseadmed või reaktiivmootorid) koosnevad. Kas tegemist on ületamatu probleemiga või suudetakse see tehnoloogia arenedes lahendada, näitab ilmselt aeg.
Hällist-hällini disaini on usinalt arendanud keemik Michael Braungart ja arhitekt William McDonough. 2002. aastal avaldasid nad raamatu Cradle to Cradle: Remaking the Way We Make Things, milles nad annavad selle disainipõhimõtteni jõudmiseks täpsemaid soovitusi.
Vaata ka William McDonough’ ettekannet TED’il ning filmi Waste = food (mõlemad inglise keeles).
Kasutatud allikad:
26.10. Graafilise disaini aastaauhinna sümpoosionil keskendutakse pakendi eluringile
30.09. Rahvusvaheline disainipäev ja eestlased Riia mööblimessil
28.09. Electrolux Design Lab’09 võistluse võitis rootslane Rickard Hederstierna
09.09. Disainiöö taas tulekul!
29.01. Galeriis SooSoo on avatud põnev valgustite näitus “Afekt”
14.01. Reet Aus pääses esimese Eesti moedisainerina London Fashion Week’ile
31.10. RASMUS PEDANIK: Eesti võimalus on tasakaalus ainering
Bioneer soovitab:
