Mis on sotsiaalne kapital?
29.september 09, teisipäev 
Saada sõbrale
Prindi artikkel
Saada sõbrale
Prindi artikkel
Foto: Karl-Kristjan Nigesen
Minu Eesti mõttetalgud, aga ka kodanikeühenduste tegevus laiemalt aitavat luua sotsiaalset kapitali. Mis see on, kuidas toimub ja mis kasu sellest sünnib, püüab lahata Tallinna Ülikooli Kodanikuühiskonna Uurimis- ja Arenduskeskuse juht MIKKO LAGERSPETZ.
Viimase paari aastakümnega on saanud tavaliseks kasutada justkui majanduslikke mõisteid nähtuste kohta, mida varem arvati majandusest üsna kaugel seisvat. Räägitakse loomemajandusest, haridusteenustest, kodanikest kui riigi ja omavalitsuste klientidest jne. See võib mõjuda isegi häirivalt nendele, kelle jaoks kasvõi kultuur oma olemuselt on selline, et seda ei saa majanduslike näitajate abil kirjeldada või mõõta.
Samas võib selline sõnavalik olla vajalik olukorras, kus kõike niikuinii püütakse hinnata majanduse seisukohast. Kui kultuur tõesti loob töökohti või elavdab majandust muul viisil, on olemas uus argument selleks, et kultuuri toetada. Samas on väiteid kultuuri majanduslikest mõjudest raske tõestada – sama kehtib teistegi inimestele tähtsate nähtuste kohta.
Ka termin sotsiaalne kapital näib seostuvat majandusega: midagi, mis ei ole rahas mõõdetav, võrreldakse ometi kapitali, varaga. Termin annab mõista, et peetakse silmas nähtust mis, nagu ka raha, võib olla abiks või eelduseks paljude teiste hüvede saavutamisele.
Sotsioloogilises kirjanduses sai mõiste populaarseks 1970. aastatel, kõigepealt prantslase Pierre Bourdieu teoste kaudu. Tema kirjeldas sellega mainet, lugupeetavust ja sidemeid, millega inimene võis saada eeliseid konkurentsis teistega. Kodanikuühiskonda puudutavas diskussioonis on aga olulisem teine tähendus, milles terminit on kasutatud: kirjeldamaks kollektiivi – ühiskonna, kogukonna või rühma –, mitte üksiku indiviidi ressursse. Kaasajal on termini tuntuimaks kasutajaks ameeriklane Robert D. Putnam, kes on ka Eestit külastanud.
Usaldus ja koostöö
Kollektiivse ressursina tähistab sotsiaalne kapital usaldust, ühiseid norme ja võrgustikke,
mis tõstavad ühiskonna või kogukonna liikmete võimet tegutseda koos oma ühiselu korraldamisel ja ühiste eesmärkide saavutamisel. Putnam on sotsiaalse kapitali näitajatena kasutanud muu hulgas kodanikeühenduste arvukust, ajalehtede lugemisaktiivsust ning osalemist rahvahääletustel.
1990. aastate alguses kirjutas ta võrdleva uurimuse kohalike omavalitsuste tööst Lõuna- ja Põhja-Itaalias, leides suuri erinevusi, mida ta seletas põhjaitaallaste suurema sotsiaalse kapitaliga. Seal olid inimesed juba ammu harjunud tegema koostööd võrgustikes, mis oma ülesehituselt olid horisontaalsed, st võrdsete inimestevahelised ja hajusad.
Lõunas oli aga veel tüüpiline, et inimesed korraldasid oma asju hierarhilistele, ülevalt-alla suhetele toetudes. Spontaanset, ideepõhist koostööd nappis. Seetõttu olid ka valitsusasutused aeglasemad ja vähem innovaatilised. Kõrge sotsiaalse kapitaliga ühiskondades on valitsusasutuste töö üldiselt tõhusam ja majandusareng soodsam kui nendes, kus seda on vähem.
Sotsiaalse kapitali mõiste kasutamist regionaalse majandusliku ebavõrdsuse seletamisel
on kritiseeritud, kuna majandusarengu peamised takistused on tihti sellised, mida ühiskonnaliikmed ei suuda mõjutada ka omavahel koostööd tehes. Sotsiaalse kapitali areng on ka ise omakorda mõjutatud poliitikast ja majandusest, mistõttu võivad tekkida nii nõiaringid kui ka positiivselt ennast võimendavad arenguprotsessid.
Kui inimeste vaheline koostöö viib soovitud tulemusteni, kasvab nii inimeste heaolu kui ka nende soov edaspidigi koostööd teha. Kui aga ühine tegevus peab korduvalt põrkama vastu ületamatuid takistusi, väheneb lõpuks ka valmidus koostööks.
Suhelge võõrastega
Minu Eesti mõttetalgutel suudeti kindlasti luua vähemalt üks eeldus sotsiaalse kapitali kasvatamisele: omavahel viidi mõttekodades kokku inimesi, kes üksteisest varem palju ei teadnud, aga keda jagatud ideed ja soovid ühendavad. Kindlasti on mitmel pool tulemuseks ühine praktiline töö ideede ellu viimiseks.
Kui see peaks veel andma soovituid tulemusi, on lisaks konkreetse probleemi lahendamisele suudetud kasvatada inimeste valmisolekut koostööks ühiste eesmärkide nimel – sotsiaalset kapitali.
___________________________________
Kirjandust:
Putnam, Robert D. (2000/2008): „Üksi keeglisaalis. Ameerika kogukonnaelu kokkuvarisemine ja taassünd.” Tartu: Hermes
Siisiäinen, Martti (2000): „Two Concepts of Social Capital: Bourdieu vs. Putnam”. Ettekanne ISTR neljandal rahvusvahelisel konverentsil Dublinis, Iirimaal, 5.-8.07.2000.
www.istr.org/conferences/dublin/workingpapers/siisiainen.pdf
Avatud Eesti Fond (2007): Sotsiaalne kapital muutuvas maailmas.
XI Avatud Ühiskonna Foorum. Tallinn: Avatud Eesti Fond.
www.oef.org.ee/et/news/2007-03-09_091240
Samas võib selline sõnavalik olla vajalik olukorras, kus kõike niikuinii püütakse hinnata majanduse seisukohast. Kui kultuur tõesti loob töökohti või elavdab majandust muul viisil, on olemas uus argument selleks, et kultuuri toetada. Samas on väiteid kultuuri majanduslikest mõjudest raske tõestada – sama kehtib teistegi inimestele tähtsate nähtuste kohta.
Ka termin sotsiaalne kapital näib seostuvat majandusega: midagi, mis ei ole rahas mõõdetav, võrreldakse ometi kapitali, varaga. Termin annab mõista, et peetakse silmas nähtust mis, nagu ka raha, võib olla abiks või eelduseks paljude teiste hüvede saavutamisele.
Sotsioloogilises kirjanduses sai mõiste populaarseks 1970. aastatel, kõigepealt prantslase Pierre Bourdieu teoste kaudu. Tema kirjeldas sellega mainet, lugupeetavust ja sidemeid, millega inimene võis saada eeliseid konkurentsis teistega. Kodanikuühiskonda puudutavas diskussioonis on aga olulisem teine tähendus, milles terminit on kasutatud: kirjeldamaks kollektiivi – ühiskonna, kogukonna või rühma –, mitte üksiku indiviidi ressursse. Kaasajal on termini tuntuimaks kasutajaks ameeriklane Robert D. Putnam, kes on ka Eestit külastanud.
Usaldus ja koostöö
Kollektiivse ressursina tähistab sotsiaalne kapital usaldust, ühiseid norme ja võrgustikke,
mis tõstavad ühiskonna või kogukonna liikmete võimet tegutseda koos oma ühiselu korraldamisel ja ühiste eesmärkide saavutamisel. Putnam on sotsiaalse kapitali näitajatena kasutanud muu hulgas kodanikeühenduste arvukust, ajalehtede lugemisaktiivsust ning osalemist rahvahääletustel.
1990. aastate alguses kirjutas ta võrdleva uurimuse kohalike omavalitsuste tööst Lõuna- ja Põhja-Itaalias, leides suuri erinevusi, mida ta seletas põhjaitaallaste suurema sotsiaalse kapitaliga. Seal olid inimesed juba ammu harjunud tegema koostööd võrgustikes, mis oma ülesehituselt olid horisontaalsed, st võrdsete inimestevahelised ja hajusad.
Lõunas oli aga veel tüüpiline, et inimesed korraldasid oma asju hierarhilistele, ülevalt-alla suhetele toetudes. Spontaanset, ideepõhist koostööd nappis. Seetõttu olid ka valitsusasutused aeglasemad ja vähem innovaatilised. Kõrge sotsiaalse kapitaliga ühiskondades on valitsusasutuste töö üldiselt tõhusam ja majandusareng soodsam kui nendes, kus seda on vähem.
Sotsiaalse kapitali mõiste kasutamist regionaalse majandusliku ebavõrdsuse seletamisel
on kritiseeritud, kuna majandusarengu peamised takistused on tihti sellised, mida ühiskonnaliikmed ei suuda mõjutada ka omavahel koostööd tehes. Sotsiaalse kapitali areng on ka ise omakorda mõjutatud poliitikast ja majandusest, mistõttu võivad tekkida nii nõiaringid kui ka positiivselt ennast võimendavad arenguprotsessid.
Kui inimeste vaheline koostöö viib soovitud tulemusteni, kasvab nii inimeste heaolu kui ka nende soov edaspidigi koostööd teha. Kui aga ühine tegevus peab korduvalt põrkama vastu ületamatuid takistusi, väheneb lõpuks ka valmidus koostööks.
Suhelge võõrastega
Minu Eesti mõttetalgutel suudeti kindlasti luua vähemalt üks eeldus sotsiaalse kapitali kasvatamisele: omavahel viidi mõttekodades kokku inimesi, kes üksteisest varem palju ei teadnud, aga keda jagatud ideed ja soovid ühendavad. Kindlasti on mitmel pool tulemuseks ühine praktiline töö ideede ellu viimiseks.
Kui see peaks veel andma soovituid tulemusi, on lisaks konkreetse probleemi lahendamisele suudetud kasvatada inimeste valmisolekut koostööks ühiste eesmärkide nimel – sotsiaalset kapitali.
___________________________________
Kirjandust:
Putnam, Robert D. (2000/2008): „Üksi keeglisaalis. Ameerika kogukonnaelu kokkuvarisemine ja taassünd.” Tartu: Hermes
Siisiäinen, Martti (2000): „Two Concepts of Social Capital: Bourdieu vs. Putnam”. Ettekanne ISTR neljandal rahvusvahelisel konverentsil Dublinis, Iirimaal, 5.-8.07.2000.
www.istr.org/conferences/dublin/workingpapers/siisiainen.pdf
Avatud Eesti Fond (2007): Sotsiaalne kapital muutuvas maailmas.
XI Avatud Ühiskonna Foorum. Tallinn: Avatud Eesti Fond.
www.oef.org.ee/et/news/2007-03-09_091240
29.06. Maailm arutab Tallinnas loomemajanduspoliitikate kujundamist
15.06. Draama 2011 tegevjuht: „Vabatahtlikud ongi meie festivali nägu“
23.02. Mona Mägi - õpetaja ratastel
07.01. Kuidas olla hea kodanik nii siin- kui sealpool arvutiekraani?
30.11. Poliitilise varjupaiga saanute abistamine Eestis – võimalik või võimatu missioon?
24.11. Tõkkepuud avalikus ruumis
16.11. Avalik ruum – kas hambutult kaitstud ühishuvi?
12.11. Teadlik linnakodanik – tabamata ime?
10.11. Linna avalik ruum – mis see on?
Bioneer soovitab:
