Graafikute andmed Statistikaamet, autori arvutused. [1] Arvutus parimate kättesaadavate andmete põhjal, mis põhineb keskmisel vabatahtlike tundide arvul organisatsiooni kohta 2004-2006 ja keskmisel tunnitasul tööturul.

Vabatahtlikel ja kodanikuaktiivsusel on olnud põhjapanev roll Eesti iseseisvumisel ja selle taastamisel, nüüd aga tehakse vabatahtlike abiga korda külasid ja looduskaitsealasid, pakutakse füüsilist ja psühholoogilist tuge abivajajatele, korraldatakse kultuuri- ja spordiüritusi ning palju muud. Vabatahtlikud muudavat Eestit paremaks, nad teevad ära selle, milleks riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvetes pole võimalusi leitud.

Ilma tasu ootamata panustaja tähelepanu ja hoolivus ulatub kaugemale pere-, lähedaste ja sõprade ringist, ta ujub ühiskonnas nagu kala vees ja teab et “heade tegude panka investeerides” on võimalik tilk tilga haaval ka kaljusse suur auk teha ja tunnel ehitada. Möödunud aastal tuli välja, et kõige harilikumat tõugu vabatahtlikud, kes ootavad huvitavaid pakkumisi ja võimalusi, moodustavad 23% Eesti elanikest (Ender, Mänd, Möller 2009).

Isehakkajatest ja organisaatoritest regulaarselt tegutsevaid vabatahtlikke on Eestis 5%, eriti pühendunud ja osakoormusega vabatahtlikku tööd teeb umbes 2% elanikest. Kõik eelnimetatud reageerivad nimele “vabatahtlik”, lisaks neile tunneb 17% elanikest ennast ära, kui näidata neile tegevuste nimekirja, millega vabatahtlikud hõivatud on.

Vabatahtlike elu on rikkalikum kui mittevabatahtlikel, sest nende suhtlusring, kuhu kuulutakse, on laiem, saab ennast arendada ja huvitavate inimestega kasulikult aega veeta. Vabatahtlikud leiavad viisi, kuidas teha igapäevakohustuste raames midagi vabast tahtest ja tasu saamata ühiskonna, keskkonna või majanduse heaks.

Mida riik ei jõua teha

Koristustalgutele saab minna koos abikaasa ja lastega, õpingute ajal on võimalik omandada samas valdkonnas praktiline kogemus, töökaaslastega võib võtta vaba päeva näiteks rabasse laudtee ehitamiseks, head nõu suurte ideede elluviimiseks saab tipp-spetsialist jagada ka lõunapausi ajal. Oma energiat, teadmisi või oskusi saab vabatahtlik panustada igal ajal ja igast asendist.

Vabatahtlike roll Eestis on ja on olnud põhjapanev. Eesti alustala on alates rahvuslikust ärkamisest 19. sajandi lõpul olnud inimeste tugev enesemääratlemise ja oma riigi tahe. Iseseisvumisele aitasid kultuuriinimesed suurel määral kaasa vabatahtlikult, arendades eesti keelt, kirjandust, muusikat ja teatrit. Nii sündis näiteks Vanemuise selts, mis korraldas Eesti esimese laulupeo 1869. aastal ja millel on siiani tähtis koht eestlase identiteedis. Eesti taasiseseisvumises oli tähtis roll laulval revolutsioonil, kus sajad tuhanded inimesed tulid vabatahtlikult Eestit vabaks laulma. Omaette fenomen on Balti kett, kus kaks miljonit eestlast, lätlast ja leedulast hoidis vabatahtlikult käest kinni ja laulis ühist hümni “Ärgake Baltimaad!”.

Aastal 2010 tegelevad vabatahtlikud sellega, millega riigiasutused ja omavalitsused ei jõua tegelda. Kui poleks vabatahtlikke, jääks väikestes omavalitsustes nii mõnedki pargid või majad korda tegemata, kogukonda liitvad üritused toimumata. Ka sotsiaalteenuseid, nagu psühholoogilist abi pere- või tööprobleemide korral, osutatakse Eestis vabatahtlike abiga.

Praegusel eelarvekärbete ajal püütakse avalike teenuste endist taset vabatahtlike abiga säilitada vaatamata sellele, et finantseerimine on vähenenud. No ja nüüd on Minu Eesti talgutega seotu andnud kogu asjale veel vunki juurde. Parimate Eestis kättesaadavate andmete põhjal saab öelda, et vabatahtlikele tuleks muidu aastas peaaegu sama palju palka maksta, kui suudab kogu mittetulundussektor erinevate projektide ja avalike teenuste osutamise ning muude tegevuste käigus aasta jooksul ära kulutada (üle kolme miljardi krooni).

Ühtlasi moodustab vabatahtlike töö väärtus 1,2% SKPst, kuid see ei sisalda ühiskondlikku kasu, mida vabatahtlikud toodavad. Vabatahtlike abi kasutavad organisatsioonid ütlevad, et vabatahtlik tegevus a) muudab inimesi hoolivamaks, b) on üks osa elukestvast õppest, arendades inimese teadmisi ja oskusi, c) aitab leida uut laadi tööd, sest on võimalik kõigepealt uut tegevust katsetada vabatahtlikuna, ilma et peaks täitma suuri nõudmisi ja tekiks oht ebaõnnestuda nagu uuel palgatööl.

Sotsiaalne kapital

Samuti suurendab vabatahtlik tegevus siduvat sotsiaalset kapitali, suhtlusringkondi, kuhu kuulutakse; töö kaotanutel aitab säilitada motivatsiooni ja hoiab oskused värskena uue töö leidmise ajal. See tähendab, et ühiskonnas on rohkem õnnelikke, igakülgselt haritud inimesi, kes on tööl motiveeritud ja jõuavad palju, neil jääb aega ka töö kõrvalt Eesti riiki arendada.

See omakorda tähendab (ja seda kinnitavad ka uuringud), et vabatahtlikud on tervemad, neil on vähem ärevust ja depressiooni, parem enesehinnang, tugevam immuunsüsteem, mistõttu nad elavadkauem. Seega mõjub vabatahtlik tegevus nagu rahva vaimse tervise meede ja sellel saaks vabalt olla roll “Rahvastiku tervise arengukava 2009–2020” ja “Rahvastikupoliitika alused 2009–2013” elluviimisel. See aga eeldab, et vabatahtlikega ümberkäimine on professionaalne ning otsib tasakaalu vabatahtlike ja organisatsiooni huvidele vastamise vahel. Kui vabatahtlikud on motiveeritud, siis on kasu sellest suurem nii neile endile kui ühiskonnale.

Kust tuleb motivatsioon?

Organisatsioonid, kuhu vabatahtlikud soovivad kindlasti ka edaspidi panustada, eristuvad teistest selle poolest, et pakuvad vabatahtlikule erinevaid võimalusi, mille vahel valida. Meelepärase ja jõukohase tegevuse valimine on üks olulisi eeldusi vabatahtliku motiveerimiseks. Teine väga oluline tegevus on vabatahtlike juhendamine, suunamine ja vajadusel spetsiaalne koolitamine, mis aitab kaasa nende teadmiste ja oskuste arengule ning annab väärtusliku kogemuse – vabatahtlikust tegevusest saab kujundada vabatahtliku jaoks elukestva õppe osa.

Kolmas oluline tegevus on vabatahtliku panuse väärtustamine, siiras kiitmine ja tunnustamine, sest see annab talle indu juurde. Kes meist ei tahaks enda kohta häid sõnu kuulda?

Neljas aspekt on vabatahtliku tegevusega kaasnevate kulude katmine. Et vabatahtlik panustab oma väärtuslikku vaba aega ja energiat, siis ei saa oodata, et ta katab lisaks ka kaasnevad transpordi, ööbimise, toitlustuse vm kulud ning ostab endale vajalikud töövahendid.

Et vabatahtlike panuse kandepinda suurendada, on oluline ka organisatsiooni olulisemaid tegevusi avalikkusele tutvustada. Vabatahtlikke tõmbavad organisatsioonid, mis on avalikkuses nähtavad, hea mainega ja mida võetakse tõsiselt oma valdkonna riiklike ja kohalike otsuste kujundamisel.

Põhjused, miks inimesed tulevad vabatahtlikuks, on erinevad, aga nende põhilisi ajendeid välja selgitades on võimalik pakkuda vabatahtlikele väga väärtuslikku kogemust. Eneseharimissoovist ajendatud vabatahtliku motivatsioon on kõrge vaid siis, kui talle pakutakse õpiprotsessi. Suhtlemisalti inimese huvi hoiab üleval võimalus sümpaatsete inimestega koos kasulikult aega veeta, omaette tegutsedes ei pruugi ta nii motiveeritud olla. Need on vaid mõned näited, millega on vaja arvestada, et vabatahtlike motivatsiooni hoida.

Kasutatud kirjandus

Ender, Mänd, Möller, Surva – Vabatahtlikus tegevuses osalemine Eestis 2008, Poliitikauuringute Keskus PRAXIS, TNS EMOR

Ender, Mänd, Möller – Vabatahtlikus tegevuses osalemine Eestis 2009, Poliitikauuringute keskus PRAXIS, TNS EMOR

Kim, Joongbaeck, Musick, Marc (2005) – Perceptions of Volunteering Efficacy and Their Effects on Mental Health, American Sociological Association aastakoosolekul esitletud artikkel, Marriott Hotel, Loews Philadelphia Hotel, Philadelphia

Laido, Ender, Meldre (2009) – Suutlik sektor, EMSL

Lum, Lighfoot (2005) – “The Effects of Volunteering on the Physical and Mental Health of Older People” Research on Aging, Vol. 27, No. 1, 31-55

Uudelepp, Uus, Ender, Tatar, Sootla (2009) – Kohaliku omavalitsuse üksuste avalike teenuste lepinguline delegeerimine kodanikeühendustele, Poliitikauuringute Keskus PRAXIS