Kui organisatsioon loeb oma töös tähtsaimaks sotsiaalsele õiglusele, kogukondade arengule ja rahu tugevdamisele kaasaaitamist, siis peaksid need eesmärgid kajastuma ka viisides, kuidas ta oma tööd teeb. Nii on 1979. aastast alates tuhandeid kohalikke algatusi toetanud Põhja-Iirimaa Kogukonnafond (CFNI) proovinud lähenemisi, mida saab kokku võtta nimetuse “kaasav rahastamine” alla.

Esimeseks võimaluseks on kaasata otsuseid langetavasse kogusse sihtrühmade esindajaid. Näiteks endiste poliitvangide ühiskonda taaslõimimisele suunatud Euroopa Liidu rahastusprogrammi puhul tundis CFNI, et suudab programmi eesmärke paremini saavutada, kui jagab otsustusõigust vabanenud vangide endiga.

Otsustame koos

Alustuseks korraldati endiste poliitvangide gruppide (nii lojalistide kui ka vabariiklaste) osalusel seminare, mille järel nimetasid nad oma esindajad hindamiskomisjoni, kus need arutasid taotlusi ja andsid oma soovitusi. Selline töökorraldus tõi otsustamisse nende unikaalse teadmise, mida on endiste vangide edukaks lõimimiseks vaja ning mis takistusi seejuures ületada tuleb.

Lisaväärtuseks oli aga see, et varem omavahel vaenutsenud gruppide esindajad kohtusid regulaarselt fondi neutraalsel pinnal ja avastasid, et suudavad koos asju arutada ja üle olla vastastikustest eelarvamustest. Koostööd tegema hakanud eksvangid on erimeelsustest hoolimata suutnud mitmeid ühiseid huve ka riigiametnike ette viia.

Ning kui see näide ehk tundubki väga dramaatiline ja omane Põhja-Iirimaa vägivaldselt lõhestatud ühiskonnale, siis samu põhimõtteid oleme rakendanud ka vähem vastuoluliste teemade puhul, kaasates näiteks küla- ja naisseltse neid puudutavate otsuste tegemisse.

Kõigil juhtudel on suurem osalus kaasa toonud uusi vaatenurki ja põhjalikumaid teadmisi, kui muidu üsna väiksearvuline ja paratamatult raha saajatest kaugeks jääv fondi nõukogu oleks ise suutnud pakkuda. Puuduseks on siiski see, et niisugune otsustamine nõuab oluliselt rohkem aega ja ka selgeid kriteeriume, kuidas grupid oma esindajaid valivad. Tõusis võrdõiguslikkuse ja huvide konflikti vältimise küsimusi – aga need on kõik lahendatavad.

Otsustage ise

Siit sammu edasi astub konsensuslik rahastamine. Üks meie programm nägi ette kindla summa ühe piirkonna projektide toetuseks. Selmet hakata taotlusi vastu võtma, kutsusime kõigepealt kogukonnad ja aktivistid kokku, et nad arutaksid koos läbi ja jõuaksid otsusele, mis üldse on selle piirkonna olulisemad probleemid.

Konsensusele jõudmine nõuab muidugi rohkem kui üht kohtumist, aga alles siis, kui kohalike vajaduste osas oli ühistele arusaamisele jõutud, palusime hakata välja töötama konkreetseid projektitaotlusi. Mitmetel juhtudel tõid kohtumised välja sektorite- ja teemaüleseid partnerlusvõimalusi, mis tagas lõpuks selle, et ühiselt esitatud projektid olid märksa tugevamad, kui olnuks omavahel konkureerivad taotlused suurelt hulgalt eri organisatsioonidelt.

Kaasav rahastamine ei ole mingi raketiteadus, kuid nõuab aega ja julgust uusi lähenemisi proovida. Selle oluliseks eelduseks on usaldus ja lugupidamine rahasaajate kui väärtuslike partnerite vastu. Tulemusena näeme, et nad on hakanud võtma rohkem vastutust kohaliku elu edendamise eest ning toimub parem info- ja ideedevahetus gruppide vahel, kes muidu on sageli üsna kitsalt oma teemale keskendunud. Nõnda sünnib ka uusi liite ja välditakse “võitjate” ja “kaotajate” tekkimist, mida tavalised ülalt-alla toimivad rahastusprogrammid kaasa toovad.

Loe Põhja-Iirimaa Kogukonnafondist nende kodulehelt www.communityfoundationni.org ning kommentaare Eesti rahastajatelt Hea Kodaniku ajaveebist www.ngo.ee/blog.