laupäev 25. juuni

Milline on puuvillase T-särgi eluring?

Autor: Kasutatud kirjanduse põhjal pani kokku Katrin Jõgisaar, www.bioneer.ee

07.veebruar 11, esmaspäev Saada sõbrale Prindi artikkel
Milline on puuvillase T-särgi eluring?

Tarbimise mõjust keskkonnale saab kõige paremini aru, kui visualiseerida toote eluringi sünnist surmani. Võtame tooteks näiteks puuvillase T-särgi, mille valmimise taust annab hea ülevaate rõivatööstuses toimuvast. Sarnast mõttekäiku saab arendada ka mis iganes muu toote kohta. T-särgi puhul tuleb arvestada asjaoluga, et suurem osa rõivatööstusest on anonüümne ja me ei tea rõivaeseme täpset teekonda puuvillaistandusest meie ostukorvini, seega saame rääkida ainult üldisest taustast.

1. etapp - kõigepealt tuleb kasvatada puuvilla

Puuvilla saadakse puuvillapõõsa vilja ehk kupra sees olevate seemnete tselluloosikiududest. Igal seemnel võib olla kuni 7000 katvat kiudu, mis ongi majanduslikult tarvitatavad puuvillakiud.

Puuvilla on võimalik kasvatada troopilistel ja lähistroopilistel aladel üle kogu maakera. Suurimad puuvilla eksportijad on Hiina ja India, kuid eriti pika kiuga puuvill kasvab Egiptuses.

Puuvill on pika ajalooga taim, mida Induse oru asukad kasvatasid teadlaste hinnangul juba 6000-7000 aastat tagasi. Seejärel asuti puuvilla kasvatama ka Egiptuses ja Hiinas. Kuni 19. sajandini oli puuvill luksuskaup. Tänapäeval on puuvillast saanud enim kasutatud looduslik tekstiilikiud, sest puuvill on nahasõbralik ja hingav.

Kuigi puuvilla on kasvatatud aastatuhandeid, erinevad praegused ja kunagi kasutatud kasvatusmeetodid nagu öö ja päev. Näiteks kasvatatakse tänapäeval puuvilla ka aladel, kus looduslikke sademeid ei ole piisavalt ning seetõttu kulub istanduste niisutamiseks tohututes kogustes magedat vett.

Et suurendada taimede vastupanuvõimet taimekahjuritele ja vähendada kuluvate mürkkemikaalide hulka, kasvatatakse tänapäeval ka geneetiliselt muundatud puuvilla. GM puuvill moodustas 2007. aastal ligikaudu 43% kogu kasvatatud puuvillast. Hiina puuvillast moodustas samal aastal ligikaudu 68% GM puuvill. Ent GM puuvilla kasutamine ei tähenda veel probleemivabadust, sest kahjurid kohanevad.

Kuigi maa-ala, mida puuvillapõõsad vajavad, on väike, kõigest 2-3% kogu maailma põllumajanduslikust maast, on kasvatamiseks vaja hulgaliselt teisi ressursse. Öeldakse, et puuvill on janune taim. Kilogrammi puuvilla kasvatamiseks joob puuvillapõõsas meeleldi 10 000 liitrit vett. Ja see on keskmine näitaja. Mõnel pool kulub kilogrammi kasvatamiseks 29 tonni vett.

Kas teadsite?

Keskmine T-särk kaalub 150-200 grammi, seega kulub vastava koguse puuvilla kasvatamiseks keskmiselt 1500-2000 liitrit vett. Kui puuvill on kasvatatud tugeva niisutuse aladel, kulub vett kuni 5800 liitrit särgi kohta.

Kõige ilmekam näide puuvillaistanduste niisutamise tagajärgedest on Araali meri, mille pindala on seetõttu järjepidevalt kahanenud.

Suur väetiste ja pestitsiidide kasutamine mõjutab aga lisaks keskkonnale tervikuna ka inimesi, kes ohtlike kemikaalidega kokku puutuvad. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel sureb hinnanguliselt 20 000 inimest aastas pestitsiidimürgituse tõttu.

Etapp 2 – tuleb toota kangast ja õmmelda T-särk valmis

Tekstiiliettevõtete üleilmastumine ning rahvusvaheline kaubandus on kiirendanud tootjate ning tarbijate eraldumist. Enamik rõivaid, mille müük ja kaubandus toimuvad arenenud maades, on toodetud arengumaades.

Keskkonda ja tervist kahjustav puuvillaistandus omab ka olulist sotsiaalset mõju, sest paljudes riikides rakendatakse puuvilla korjamiseks lapstööjõudu ja istanduste töötajad on enamasti alatasustatud.

Sama tendents kehtib kanga- ja rõivatööstuses, kus soovimatusest arvestada keskkonnanõuetega ning maksta inimväärset palka, on enamik Euroopa, Ameerika ja Jaapani rõivatootmise firmadest sulgenud oma kohalikud vabrikud ning viinud tootmise allhanke korras arenevatesse riikidesse, kus keskkonnanõuded ja töötajate õiguste kaitsmine veel lapsekingades on.

Kangast kuduv ja T-särki õmblev ettevõte ei pruugi isegi samas riigis asuda. Suur osa rõivaid valmistatakse nn vabatsoonides, kus kuulsate kaubakettide tellimusel rõivad ja jalatsid allhanke korras valmis tehakse.

Kuna konkurents on tihe, saab tellimuse loomulikult see, kes kõige odavamat hinda suudab pakkuda. Ja enamasti on võimalik tootmiskulusid madal hoida just töötajate arvelt.

Naistele peab vähem palka maksma kui meestele ja lastele omakorda veel vähem kui naistele. Ületunnid on tavalised ning suuremal osal juhtudest tasustamata. 12-tunnised tööpäevad kuuel-seitsmel päeval nädalas on rõivatööstuses tavalised, lisaks veel kehvad töötingimused, nendest tulenevad õnnetused ning garantiide puudumine.  

Kui alltöövõtja püüab töötingimusi parandada, tõuseb sellega tootmise hind ning lääneriigi firmad otsivad kiiresti uue odavama tehase, et kasum ei väheneks. Enamus Euroopa ja Põhja-Ameerika ettevõtteid ei kavatsegi kehvade töötingimuste ja madalate palkade eest vastutust võtta, kuna suurem osa tooteid valmistatakse vaid nende tellimusel alltöövõtjate ja all-alltöövõtjate poolt.

Tasub meeles pidada, et tootmisega kaasneb ka kulu tootmismasinate ehitamisele ja hooldamisele. Sellest tavaliselt ei räägita.

Tekstiilitööstus tarbib suurel hulgal ka kemikaale, mida kasutatakse näiteks toorainest tekstiili tootmisel, värvimisel ja pakendamisel. Mis võiks olla tootjale odavam, kui võimalus kõik need mürgised töötlemis- ja värvijäägid lihtsalt ära visata, kuna ohtlike jäätmete käitlemine ei ole tootmispiirkonnas kohustuslik. Raha, mis seeläbi kokku hoitakse, saab edukalt suunata kas turustuskampaaniasse või lihtsalt firmaomanike taskusse. Reostatud veekogud ja põllud ei puuduta ju otseselt ei tarbijat ega tellijat. Sageli ei oska tarbija keskkonnamõju isegi mitte kahtlustada.

Etapp 3 - T-särk tuleb pakendada ja toimetada edasimüüjani

Pakendid ja toode ei ole alati pärit samast tehasest. Võimalik, et pakendid on pärit koguni teisest riigist. Pakendatakse kas masinate abil või siis vähetasustatud tööjõudu kasutades.

Pakendatud toode transporditakse tavaliselt suurematesse vaheladudesse ja sealt edasi kas siis väiksematesse ladudesse või juba müüjatele. Enamasti läbib toode enne poodidesse jõudmist päris mitu vaheladu. Paraku asuvad need vahelaod tihtipeale teisel pool maakera.

T-särk peab sõitma kas autoga üüratuid vahemaid, lendama lennukiga või sõitma laevaga, et tarbijani jõuda, tekitades meeletult transpordikilomeetreid ja raisates fossiilseid kütuseid. On üsna tõenäoline, et T-särk, mis inimesel seljas on, on reisinud rohkem, kui inimene ise.

Etapp 4 – T-särk tuleb tarbijale maha müüa

Et toode jõuaks müüki, on vaja kulutada palju paberit ja pappi: erinevad saatedokumendid, kastid, hinnasildid, tootetutvustused, reklaamid jne. Kindlasti tasub arvestada ka poodide ülalpidamiskuludega, mis tavaliselt ära unustatakse.

Võimalik, et toote müümiseks tehakse reklaamikampaania, mis omab samuti kulusid. Tihti liigub kaup erinevate kaubandusketi poodide vahel ja alles siis reisib inimese koju.

Moetööstus kui üks suurimaid loodusressursside raiskajaid võiks tõsta kvaliteeti nii kanga kui ka rõivatootmise osas. Kiirele trendide vahetumisele tuleks tarbijal eelistada rõivaste kauapüsivust, aga seda teadmist pannakse tarbijad unustama erinevate moetööstuse kampaaniate abil.

Etapp 5 -  T-särki tuleb üleval pidada

Edasine sõltub juba tarbija käitumisest: kas tarbija peseb särki kuuma veega;  palju vett kulutatakse iga pesukorraga; kas ta kuivatab seda pesukuivatis või õues; milliseid pesuvahendeid kasutatakse; kas särki triigitakse; kui pikalt särki kantakse; kas särk muutub plekiliseks, pleegib või läheb katki jne.

Tarbijakäitumist saab olla väga erinevat. Mõni tarbija kannab särki 10 aastat ja hooldab seda keskkonnasõbralike vahenditega. Teine kannab särki vaid korra, näiteks mõne kampaania käigus.

Igal tarbija käitumisel on keskkonnamõju. Näiteks ka pesupulbril ja pesupulbril on vahe. Suuremad-tuntumad pesupulbritootjad reklaamivad oma vahendeid tihti imetabaste lisanditega, mis pulbris sees on, kuid nende keskkonnamõju arusaadavalt reklaamis ei avaldata.

Kui meenutada, millal viimati pulbripakilt koostisosi loetud sai, siis ega seda korda vist enamus inimestel ei meenugi, sest suuremale osale tarbijatest jäävad nimetused pesupulbripakil võõraks. Paljudes pesuvahendites on sees fosfaadid, mis võivad loodusesse sattudes seal rohevetikate vohamist soodustada, mis omakorda põhjustab muutusi veekogude ökosüsteemis.

Etapp 6 – T-särgiga kaasnevad jäätmed

Me kõik puutume iga päev kokku prügiga – oleme ise prügi tekitajad. Selleks, et hoida meie elukeskkonda inimväärsena ja loodussõbralikuna, peaksime tekkinud jäätmed võimalikult keskkonnasõbralikult koguma ja käitlema.

Kui tarbija enam T-särki ei taha, siis on tal valik, kas visata riietusese prügina minema või saata see taaskasutusse. Ka siin on mitmeid valikuid.

Kui tarbija viskab särgi üldprügisse, siis on särgi elutsükkel läbi. Viimase kuluna tuleb sel puhul arvestada prügimäele transportimise ja ladustamise hinda. Prügimäel on kõdunemine väga aeglane.

Kui tarbija viib särgi nt jäätmejaama, võib juhtuda, et see suunatakse taaskasutusse.

Teadlikum tarbija suunab kasutud riided taaskasutuspoodi ja annab esemele võimaluse uueks ja pikemaks eluks. Teadlike tarbijate käe all võib T-särk läbida viiendat ja kuuendat etappi päris mitu korda, vähendades sedasi vajadust uute T-särkide järgi.

Toredate disainerite ja käsitöömeistrite käe all võib T-särk oma elu jätkata ka hoopis poekotina, kaltsuvaibana või ümberdisainitud uueilmelise rõivaesemena.



Mida saame tarbijana ise ära teha?

Väärtustagem oma rõivaid! T-särk ei ole ühekordne toidunõu, mis tuleb pärast esimest kandmist ära visata. T-särki soetades või reklaamkingina vastu võttes mõelge, kas te tegelikult ka vajate seda. Tark tarbija teab, et tema saab otsustada oma rahakotiga, milliste toodete müüki ta toetab. Tark tarbija saab otsustada ka oma oskustega ja valikutega, andes vanale asjale uue elu.

Osake näha suuremat pilti! Kaasaegne maailm niivõrd ühte põimitud, et kriis ühes maailma piirkonnas mõjutab paratamatult kõigi selle pisikese maakera elanikke. Võimetus end ära toita, kuna põllud ei kanna vilja või kalad on mürgised, mõjutab ka rikkamaid riike, kes on võtnud kohustuse abistada mitte-nii-jõukaid riike. Ja keskkonnaprobleemid ei pea riigipiiridest sugugi kinni. Üks väga tark Indiaani vanasõna ütleb, et alles siis, kui viimane puu on surnud, viimane jõgi mürgitatud ning viimane kala püütud, mõistame, et me ei saa raha süüa.

Uskuge oma isiklikku panusesse! Esmapilgul on väga lihtne öelda: „Ah, mis mina! Mina ei loe midagi. Mina olen vaid väike „mutrike“, kelle tegemistel pole suuremat kaalu.“ Kuid niiviisi mõeldes anname enda käest vabatahtlikult ära ka õiguse endasse ja oma tegemistesse uskuda. Kui me oleme vaid väikesed ja tähtsusetud „mutrikesed“, siis mis tähtsust on siis meie lastel, karjääril, asjadel, tunnetel, mõtetel... Nii olemegi vaid oravad rattas ja käime tööl maksude maksmiseks.  Kui aga võtta endale julgus iseendasse ja oma tegudesse uskuda, siis ei tundugi säästev tarbimine enam väga mõistetamatu mõttena. Kui uskuda, et iga inimese mõtted, tööpanus ja teod omavad väärtust, siis võime rääkida ning peamegi rääkima ka tagajärgedest. Tagajärjed saavad olla nii head kui ka halvad, aga need on olemas. Kuna säästev tarbimine eeldab inimeselt oma tarbimiskäitumise analüüsimist, siis aitab see heas mõttes kaasa ka inimese eneseleidmisele ja –tundmisele.

Tundke rõivatööstuse keskkonnahoidlikke alternatiive! Lahendust võivad pakkuda ka õiglase kaubanduse ja ökorõivaste sarjad. Ei tasu ära unustada ökomoodi!



Mõelge kaasa!

Araali merd tapavad endiselt puuvillaistandused

1918. aastal otsustas Nõukogude Liit Araali merd toitvad jõed Amudarja ja Sõrdarja kõrbe niisutamiseks kõrvale juhtida. Eesmärgiks oli kasvatada riisi, meloneid, teravilja ning eelkõige puuvilla.

Puuvill, mida nimetati valgeks kullaks, pidi saama tähtsaks eksportartikliks. See plaan viidigi ellu ning Usbekistan on tänini üks maailma suuremaid puuvillaeksportijaid.

Niisutuskanaleid hakati laialdaselt rajama 1930. aastatel. 1960. aastaks oli suurem osa Araali merre suubuvate jõgede veest juhitud järvest mööda. 1960. aastatel hakkas järv kokku kuivama. Ajavahemikus 1961-1970 langes veetase keskmiselt 20cm aastas. 1970. aastatel oli veetaseme languse kiirus juba 50-60cm aastas ning 1980. aastatel 80-90cm aastas. Hoolimata sellest suurendati niisutusvee hulka: Amudarjast ja Sõrdarjast võetava vee maht kahekordistus ajavahemikus 1960-1980.

Järve kadumist nägid Nõukogude teadlased ette juba 1960. aastatel. 1974 avaldas NSVL Teaduste Akadeemia teenistusalaseks kasutamiseks brošüüri, milles väga täpselt prognoositi saabuvaid tagajärgi. Selles öeldi, et vee ohjeldamatu kulutamine puuvillapõldude niisutamiseks ei anna reaalset toodangu kasvu.

Mere pindala vähenemise tõttu muutub kliima kontinentaalsemaks ning mere alt satub ümberkaudsetele aladele sool, mistõttu puuvill ei valmi. Looduslike tingimuste halvenemist saab korvata ainult pestitsiidide massilise kasutamisega, mis aga toob kaasa kohalike elanike haigestumuse tõusu, kuid saake praktiliselt ei tõsta. Neid hoiatusi ei võetud kuulda.

Järve pindala on praeguseks vähenenud umbes 60% ja maht ligi 80%. Veetase on langenud 17 meetrit. Aastal 1960 oli Araali meri pindalalt 4. järv maailmas (68 000 km²). Aastaks 1998 oli pindala vähenenud 28 687 ruutkilomeetrile ehk 8. kohale maailmas. Samal ajal oli järve soolsus kasvanud umbes 10 promillilt 45 promillini. Järv on 5 kuud aastas jääs.

1987. aastal jagunes järv Väike-Araaliks ja Suur-Araaliks. Nende ühendamiseks kaevati kanal, kuid 1999. aastaks oli ühendus kadunud ning mõlemad järved kahanesid endiselt.

Väike-Araali püütakse säilitada. Oktoobris 2003 teatas Kasahstani valitsus plaanist rajada betoonist tamm Araali mere kahe poole vahele, et tõsta Väike-Araali veetaset ja vähendada selle soolsust. Tamm valmis 2005. aastal ja on varustatud lüüsiga, mille abil saab üleliigset vett lasta Suur-Araali. Aasta peale tammi valmimist on Väike-Araali veetase tõusnud 8 meetri võrra, 38 meetrile ning selle pindala on suurenenud 30% võrra.

Suur-Araal on rahanappuse tõttu saatuse hooleks jäetud. Selle kuivamisel jäävad järele hiiglaslikud pragunenud soolatasandikud, millel möllavad tolmutormid. Piirkonnas muutuvad talved külmemaks ja suved kuumemaks. Nende tagajärgede leevendamiseks püütakse muuhulgas istutada endisesse merepõhja taimi.

Araali mere ja seda toitvate jõgede deltade ökosüsteemid on peaaegu hävinud. Põhjuseks on suurelt osalt soolsuse tuntav tõus. Araali merd ümbritsev maa on väga saastunud. Elanikud kannatavad mageveepuuduse all. Põhjavett ei saa juua, sest see on saastunud pestitsiidide ja muude kemikaalidega. Peale selle on neil mitmeid terviseprobleeme, sest taganenud merest on järele jäänud hiigeltasandikud, mis on kaetud soolaga ja mürgiste ainetega. Tuul kannab need mürgise tolmuna ümberkaudsetele aladele kuni 1500km kaugusele.

Araali mere äärsete alade elanikel esineb tihti teatud vähktõve vorme (söögitoruvähk) ja kopsuhaigusi, samuti muid haigusi (sapikivitõbi, gastriit, allergilised ja geneetilised haigused).

Vikipeedia


Kasutatud kirjanduse leiate SIIT.

Loe lisaks riiete, lõngade ja kangaste kohta

Erinevad kangad ja materjalid

Hooldamine

Mõju keskkonnale, ühiskonnale ja tervisele

Taaskasutus ja jäätmed

Moetööstus

Kaubandus







Telli nädalane tasuta kokkuvõte Bioneeri olulisematest uudistest!