Kuulamise tõppe nakatusin kord ühe metsavahi hoovi peal. Kustkohast ma kuulamise pisiku külge sain, sellest vestab alljärgnev lookene.

Talvelõpp, mis märtsilast ehk mind alati sünnitab on sageli vaiksete varahommikute maailm. Harva kui keegi seal vaikust peletab ja ometi on selleks vahetevahel haukahüüd ehk kanakulli vali hääl.

Pesa lähedal ta talvelõpul juba viibib ja just varahommikuti annab ta sellest ka ümbruskonnale valjult märku. Esimese haukakisa kuulasin ära Neeruti mägedes üheteistkümne aastaselt. Pesa ise jäi küll siis leidmata veel, kuid nii olingi esimest korda kellegi kuulaja rollis. Haugas hüüdis varajases kevades ja mida ta täpselt öelda soovis, sellest ma püüdsingi aru saada.

Nad rääkisid kahekesi omi haukajutte ja ju ma siis arvasin, et kõigest aru saan. Kui hiljem metsavaht Tompsit nautima asusin, tulid varasemad haukakäigud nagu ise meelde ja eks nende jälgedes ma metsavahikordoni hoovile üldse jõudsingi. Tegema seda, mida just soovisin ehk nautima metsavahipaari kevadet ja jutustavat suud. Sellega ei saanud suur kuulaja minus otsa. Kuulasin veel viupaare ja öökullihuikeid, kuid kunagised käigud esimese haukapere pulma olid need õppetunnid, kus heaks kuulajaks kord sündisin.

Neeruti, 1983-1993.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta